0
Oh, kannata, kallis tahtejõud, kannata
Alustaks sellest, kuidas suundusime klassiga seiklusparki Otepääl, sest kuuldused kandusid meie kõrvadeni, et seal uus rada, nimelt Kannatuste rada, avatud. Mõtlesime Kikuga, et ei hakkagi teistele radadele minema, sest Kannatuste rada panevat kannatamaja kaua. Uhkel sammul esimese atraktsiooni, 5meetrise köie, poole kõndides oli vaim valmis ja motivatsioon laes. Kuid kui juba tund aega seal köie otsas istuda, siis juba ei olnud enam nii hea olla. Väikese redeli abiga sain lõpuks end üles vinnatud, kuidagi ikka õnnestus. Margret üleval ootas ja naeris, ülejäänud rada läks veidi libedamalt, kuigi ütleks seda, et see rada ei ole mõeldud tüdrukutele ilma tugevate käelihasteta ehk siis lühidalt öeldes lähen ka mina nende alla. Oh, kaev. Läbi tehtud ja linnuke kirjas. "Kui raske see ikka olla saab!"
Aga Kihnu reis meie klassiga oli küll ülim. Eelmine õhtu sõitsime neljakesi, Kadi, Tanel, Oliver ja mina Pärnusse, saime Taneli vanaema juures veel ööbida ka. Avastasime ööga pool Pärnut läbi. Ujumas ka käidud, mille peale ütleks Tanel kindlasti: "Wuhuu!" Steffanis ikka kõige paremad pitsad. Kihnu saabusime Kadiga nagu 2 pompsu... Vähemalt said teised naerda. Kui Kadile lõpuks elu sisse tuli sai meie telk huvitava nime.. Üht erilist sorti koobas... Esimesel õhtul õnnestus sõpadel Kihnu kohalik külapidu käima tõmmata, aga mina, vana tont, magasin... Mingil hetkel sigines selline tore asi, nagu pihikivi, kus sai usaldusjuttu rääkida.
Teisel päeval tegime peaaegu ringi peale saarele ja kondasime ka Kihnu ilusaimas rannas või vähemalt nii nad väidavad. Kui aga mõte oli, et tagasi tulla, siis Pässiga reisisime veel edasi, väikeselt laiult keset merd oli võimalus minna ka paralleelselt kaldaga.
Mida lollakad ikka teevad, kui võimalust antakse. Igatahes panime mööda merd ajama, 20m kaldast kaugemal, meri sügavamaks ei läinud kui põlveni aga põhjas olid kivid, mis olid vetikatega kaetud, mitte kõige lemmikumad, aga see oli alles algus, peale tundi kõndimist mööda merd suundusime Pässiga kalda poole. Pilliroog ei olnud just vaimustatud meie tulekust ega me ka temast eriti vaimustatud polnud, oleks olnud matchete oleks saanud raiuda teed nagu džunglis. Kuskil pilliroo tee vahepeal oli ka väike tiigi moodi pilliroosupp, mille põhjas olid nõela teravusega pilliroojäänused. Mis seal ikka, edasi.
Väike niit ja märkame aiaposte. Jeee, tsivilisatsioon või seda me alguses arvasime. Karjus sai tsipa vihaseks vist, äsas elektriga jalga mulle, hiljem Pässile ka. Nagu pärast selgus oli see tõenäoliselt mägiveiste aedik, mere ääres, väga sopane. Lõpuks pääsesime vägagi tihedasse metsa, kus selgus, et vaarikaogad võivad päris teravad olla. Ja oh seda õnne ja rõõmu kui lõpuks karjamaale, tagasi tsivilisatsiooni jõudsime. Kohalik Kihnu tädike aitas meid teele tagasi ja aitasime omakorda ühel teisel mehel Edmundi jooma kutsuda. Kordaläinud päev.
Tagasi läbi Pärnu tulime nagu kõige suuremad pompsud üldse. Ettekujuteldamatu...
Haldjakõrvadega sai ka koolis ära käidud, sest kaotasin diili Kadile, mis oli magusasöömise peale, ma kogemata võtsin... 10km jooksu ka vaja ära teha...
 |
| Tsau, tard, mis teed |
 |
| Lõpp |
Teisel päeval tegime peaaegu ringi peale saarele ja kondasime ka Kihnu ilusaimas rannas või vähemalt nii nad väidavad. Kui aga mõte oli, et tagasi tulla, siis Pässiga reisisime veel edasi, väikeselt laiult keset merd oli võimalus minna ka paralleelselt kaldaga.
Mida lollakad ikka teevad, kui võimalust antakse. Igatahes panime mööda merd ajama, 20m kaldast kaugemal, meri sügavamaks ei läinud kui põlveni aga põhjas olid kivid, mis olid vetikatega kaetud, mitte kõige lemmikumad, aga see oli alles algus, peale tundi kõndimist mööda merd suundusime Pässiga kalda poole. Pilliroog ei olnud just vaimustatud meie tulekust ega me ka temast eriti vaimustatud polnud, oleks olnud matchete oleks saanud raiuda teed nagu džunglis. Kuskil pilliroo tee vahepeal oli ka väike tiigi moodi pilliroosupp, mille põhjas olid nõela teravusega pilliroojäänused. Mis seal ikka, edasi.
Väike niit ja märkame aiaposte. Jeee, tsivilisatsioon või seda me alguses arvasime. Karjus sai tsipa vihaseks vist, äsas elektriga jalga mulle, hiljem Pässile ka. Nagu pärast selgus oli see tõenäoliselt mägiveiste aedik, mere ääres, väga sopane. Lõpuks pääsesime vägagi tihedasse metsa, kus selgus, et vaarikaogad võivad päris teravad olla. Ja oh seda õnne ja rõõmu kui lõpuks karjamaale, tagasi tsivilisatsiooni jõudsime. Kohalik Kihnu tädike aitas meid teele tagasi ja aitasime omakorda ühel teisel mehel Edmundi jooma kutsuda. Kordaläinud päev.
Tagasi läbi Pärnu tulime nagu kõige suuremad pompsud üldse. Ettekujuteldamatu...
Haldjakõrvadega sai ka koolis ära käidud, sest kaotasin diili Kadile, mis oli magusasöömise peale, ma kogemata võtsin... 10km jooksu ka vaja ära teha...
