Nii see algas...

Ausõna, vahepeal oli tõsine ka

Proovisime jäljendada oma suurt eeskuju härra Fantastilist!

Igaastane kohustuslik hüpe...

Jõudes linna 27. augusti õhtul, teadsin, et järgmised 2 päeva tulevad ühed suve raskemad nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes. Nimelt planeeritud Aleksandrisse kolimine. Kõigepealt tuli aga tuba vanast pahnast tühjaks teha ning kõik kokku pakkida, sest erinevalt oma korterikaaslastest, kes elavad siiski Viljandi maakonna kandis, siis minul enam kodus asju eriliselt ei ole, seega pidingi kõike seda protsessima, mis kappide ja sahtlite põhja jäänud aastatega. Suurpuhastust ootas see asi juba ammu. Emotsionaalselt oli see raske mitte selle tõttu, et vanast kodust lahkuda tuleb, vaid selle tõttu, et nii palju on teha, aga asjad kuidagi peale pikka tegutsemist endiselt sama kaugel olevat.

Sama värk ka kolimispäeval. Teed ja teed, edasi nagu ei jõua. Aga on teada, et õhtuks peab kõik tehtud olema ja kõik Aleksandrisse sisse seatud. Lõpuks siiski õnnestus ennast ja oma kodinaid kohale vedada, sisse seada ja õhtul hakata päeva meenutama, selgus, et mõned asjad siiski veidi häguselt meeles.

Läks 5 päeva aega enne kui koduselt end tundsin... Alati siin käidud ju külalisena.

1. september edukalt hilinetud kooli 45min. Mis seal ikka, mis see klassijuhataja tund ja aktus siis ära ei ole. Kasulikud 15 viimast minutit.

Vahepeal suutsin oma geniaalsusega kaotada ära oma pangakaardi. Rimis, nüüdsest kodupood, makstes avastan, et seda lihtsalt ei ole. Piinlik küll, aga vähemalt müüja oli mõistev. Kuidagi sain sularahaga ära makstud. Ja paanitsesin kodu poole. Mõtlesin, kus, miks, kuidas?
Ahaa Kaubamaja... Tegin kiire kõne ja seal my precious oligi, õnneks nad ei olnud veel panka helistanud. Suurim vedamine pikema aja jooksul, väntasin rattaga kohale ja ära ma ta tõin!

3.septembril ehk siis eile läks kogu koolivärk täie hooga käima, alustades kunstiajalooga.

Enda ootusi on kõige keerulisem täita, rääkides minust....