Terve aasta planeeritud Vokka, Maarja maakoht Ida-Virumaal, minek jõudis lõpuks kätte. Vaatamata igasugustele kuupäevalistele takistustele alustasime 14. augustil Liisiga Tartust sõitu Jõhvi, edasi Vokka, märgiks ära laheda hüüdnime Thorny poolt Liisile: ".....jäänus". Maarja, lahe tüdruk, juba ootas Vokas, saanud sinna läbi Kohtla-Järve koos uute umbkeelsete "sõpradega". Mingil hetkel tuleb vene keele oskus kasuks. Väga vähe oli "Roosal suhkruvatil" suvel aega kokku saada.

Las söögiorgia alata! Sest kui miskit pole teha, siis mida teha, süüa.
Kaarte mängisime, Monopoly ka jõudsime 2 korda, isegi lõpuni mängida, Raekoja platsid ja Viru väljakud. See teeb nalja küll, kui Maarja ise väga-väga õhinas "Jess, ma saan 200 krooni kohe, ma olen seda nii-ii kaua oodanud". Ootamatult aga peab ta tulumaksu maksma, juhuslikult ka 200 krooni. Vähemalt oli naljakas. Kahjuks või õnneks ei möödunud ööd lakas ilma naeru, rumalate juttude ja muu seesuguseta.
Ujuma jõudsime vist vaid korra, arvestamata riietega märjaks saamist ja ühe tšiki skinny dippingut!

Ja neid kauneid ja vähem kauneid pilte, mis tegime, imet küll, aga Mariliis ei karda enam kaamerat niiviisi nagu enne. Tuli isegi mõni kaunis pildike...
Lahe 15cm nälkjas saunas on lahe, aga kui on vajadus, leia lahendus. Mõtleks kui tore oleks talle peale astuda, must ja ligane. Viisin ta parematele jahimaadele.
Traditsiooni mittepurustamise eesmärgil ei saanud külastamata jätta ka Toilat ja sõime ka see aasta küüslauguleibu. Soolased olid, aga mis need klassikud ikka ütlevad selle kohta...

17. augusti hommik oli planeeritud lahkumispäevana. Ja mina ärkan, kolmhark peas. Kohe üldse ei saanud ennast käima selle 4-tunnise unega. Igaüks läks oma teed, Liisi Tallinna, mina Tartu ja Maarja Jõhvist Vokka tagasi.


21.-23 toimus väike Pärnus käik Taneliga. Veel inimesi, kellele naeratada ja seda heas mõttes. Steffani pizza oli seekord natuke liig. Ülesöömine ei ole kerge diagnoos.
Keeping them details to myself.

3 päeva pärast hakkan kolima. New era in my life has already begun. Vähemalt alustan tasa ja targu.
Eks näis, kuidas me hakkame hakkama saama kõik kolmekesi Aleksandri kodus. Definetly some changes around there and in my life.

Liisi süntsi mainiks ka ära, sest see oli väga-väga-väga hea pidu. Had so much fun. Kukerpallid again. Seekord mitte selle peale, kes kõige rohkem teeb. Isegi tantsisin, midaaa, piltide järgi ütleks kõigile, kes neid nägid: "Oli tore teid tunda". Väike deep talk köögis veel ehk?

Polnudki alguses plaani Viljandi folgile minna, kuid tänu toredatele sõberitele ajasin oma suure paksu tagumiku ka kodust välja, Viljandi poole. Seekordne hääletamine sai koos Maarjaga toime pandud ja kohale me jõudsime. Taavet ja tema sõbralik kodu majutasid meid 3 ööd. Kuigi kontsertidega läks veidi kehvasti, kuna palju inimesi ja ülerahvastatus ja siukest värki. Järgmine aasta ehk Viru omale, kus mulle isiklikult meeldis rohkem paar aastat tagasi. Aga Viljandi seltskond oli super. Kadi oma ....teatriga. Ja need võtmekesed ja need uksed.. 

Tagasi tulime Taneliga häälega ja selline naljakas lugu on sellega... Saime Viljandist Puhja ilma suurema ootamiseta, aga Puhjas pidime tsipa kõndima maanteeni. Olime siis maanteel ja hakkab vihma tibutama. Ja tibutamine kasvab üle padukaks. Oh well, märg kassipoeg seisab teie ees. Oli aega "Raindance Maggiet" laulda... Jooksime bussi peale kiire otsusega. Need pilgud bussis! Mis teha, et vihmakest sadas. Eesti ühiskond on ikka nii hindav ja halvakspanev. Aktsepteerimist on väga vähe. Seda tõestas ka hiljem Kadi kohtumine kutiga, kes bussis meiega koos oli sõitnud, tundis mu ära. Inimesed olevat jõllitanud nagu ilmaimet, tegelikult oli ta purjus ka, sama ka siis kui rääkisime koolipompsu Hüvaga. 

Punased Kuumad Tšilli Piprad Tallinnas. Lihtsalt ülimalt hea kontsert. Ei seganud isegi väike vihm, mis hakkas sadama peale "Raindance Maggiet". Ausalt, sellel laulul on võluvõimed. Kirjeldamatu elamus. Head laulud, head soolod. Ööbimispaika sain uue sõbra pool, Kakumäel. Ja ühe tšikiga saime veel tuttavaks, kes oli just Belgias elanud 8 aastat. Cool people või see uncool, kumba pidi see nüüd käis. Peale RHCP kontserti täiesti teadmatult tellisin vürtsise pasta Vapianos koos tšilli pipardega. Tagasi tulles  kohtusin rongis Mikoga, ei pidanudki veetma 3 tundi ipodi seltsis. 

3. august oli kindlasti suve, kui mitte elu, parim päev!

Tartuffil seekord juhtusime normaalse filmi "Algajad" otsa, eelmise aasta Norra deep film sinna alla ei läinud. Ja ausõna, seekord ei laulnud "Raindance Maggiet"