Täna jõulujumalateenistus kirikus, eile jõulupidu koolis, kus saime sõrmused kätte ja puha. Vahepeal kiikan sõrmust ja väike muie kerkib suule.. Ilus on teine.. Jõulupeol tantsis terve kool eesti rahvatantsu moodi tantsu... Midagi uut.. ei ole alati paha.. Üldse praegu tore aeg, veidi kõrgendatud meeleolus..  kes teab, see teab

Häid jõule teile!

Väike pildipost mitme aja tagustest piltidest,

 ....mille sain just liisi awesome arvutist.

Kuna homme on füüsika arvestus, siis leiab mind kirjutamast, sest no füüsika... Otsin ükskõik mida muud teha peale õppimise, v-b hakkan varsti koristama isegi... Kunstist pole midagi hullemat aga füüsika.. kui aru ei saa on suht fucked ja valemid ka ei aita. Igatahes kunsti arvestusest sain ära, oh the glory.. Õppimine tasus end ära, konpekti kirjutamine lebo, kuigi mul on kunsti täis terve 48 lk vihik. Miks ka mitte. Endale tuleb palju asju tõestada...

Räägiks siis ballist, mis oli.. ee.. 2 nädalat tagasi vist juba, 3. detsember. Ups, kunst tõesti sõi kõik mu aja ära, depressing. But it's over now! Esiteks mu kleit jõudis kohale, kuidagi imemoodi 7 päevaga... Enne balli toimus eriti mõnus sättimine Liisi pool, kui 4 tüdrukut, kõik kleitide ja uhke meigiga jooksid mööda korterit ringi, proovides veel viimaseid ettevalmistusi teha, jaamh, ei ole kõige pingevabam koht, kus viibida enne balli.
Aga ball oli super, eriti kiitmistväärt on mu kaaslane, Uku, ja tema geniaalsed ideed: "Kuule, õudne tahtmine oleks klaverit mängida.. ma vist teengi seda..." ja "Ouu äkki ma teesklen, et ei oska tantsida". Pean kahjuks tõdema, et ta tegi mõlemat ja selle teisega valmistas mulle 2min piinlikust, oh well, mis seal ikka. Ja isegi tantsimine tuli välja (mida eelmise aasta ballide, ei kommertsi ega treffneri, kohta öelda ei saa). Pärast ei tahtnud isegi kleiti seljast võtta, sest lihtsalt nii hea tunne oli sellega ringi lasta...

"Ma teesklen, et ei oska tantsida ja vaatan terve tantsu maha" -  See ei olnud challenge Uku, ei olnud....

Paar ballivideot ka veel:

See viimane video rohkem selle meie lehvitamise pärast.... kuskil keskel



Eelmise nädala laupäeval oli väitlejate akadeemiline öö... Rääkida sai päris piisavalt. Ainult 1 väitlus oli.. saunas, päkapikkude olemasolust. Korra käisin saunas, aga siis otsustasin läätsede tõttu kooli peal creepimise kasuks. Halb idee. That awkward moment when you're scared of actual people not ghosts. Siim (igaks juhuks mainin ära, et looduse Siim :) oskab päris hästi ehmatada, koostöös muidugi 2 teise väitlejaga. Aga kahjuks pean tunnistama, et ma ehmatasin nii kohutavalt, et ma reaalselt läksin prügikasti taha peitu (sest see oli nurgas, don't judge -.-). Ja alati olen tahtnud koolis kõvasti koridoris üksi laulda ja aulas.. mai tea, mis teema see laulmisega on. Mu oma isiklik lõõgastusvahend, kuni ma veel aasta lõpuni trennis ei käi...

..Aga vana treener, Eric, kui käisime Maarja ja Liisiga Auras mullitamas, ütles: "Noh tulid trenni? Aga sa võiksid trenni tagasi tulla. Suveks saad vormi. Kevadvaheajal on Portugali laager" Ma lõpetasin ujumise 1,5 aastat tagasi ära. Tekitas minus hullud dilemmad, millega mai oskagi nüüd midagi ette võtta.
Eelmise neljapäeval proovisime Maarjaga koolis võrgutrenni. Arenemisruumi oleks palju. Aga juhtus jälle piinlik hetk, kui pall leidis tee põntsuga mu näoni, neeh, juhtub ikka. Ma pole üldse selline awkward tegelane, mkm...

 Since ma olen füüsikalainel, siis päris huvitav video tuule jõul murduvast sillast, resonants:

Füüsika töövihikut täidame siis tunnis ja üks teatud arvutus, kus tuleb leida jõuõlga, sisaldab siinuseid ja nurki (mis pole kunagi mu tugevaim külg olnud, tunnistan), üritan siis seda arvutust vägisi ära teha, Päss üritab ka midagi aidata, aga ei lase mina ennast segada, lõpuks olen veendunud, et leidsin õige valemi. AGA VASTUS, ei tule sama, mis minu vaatluste kohaselt peaks tulema (vastuste raamat ftw). Olen seda ülesannet juba 10min lahendanud, aga ikka ei taha õige vastus tulla. Loobun ja kutsun siis õpetaja Oksa enda juurde, et tema seletaks, mida ma küll valesti võin teha. Tuleb siis minu juurde seletab, kuidas teha. "Aga õpetaja, täpselt nii ma ju teengi, aga vaadake, vastus ei tule õige". Oks siis vaatab vastust ja vaatab ülesannet "Aga mis ta sul siis tulema peab!?" Heidan veel viimse loobunud pilgu oma töövihikule ja ei ole võimalik see! Olin terve selle aja, 10 minutit, teinud ülesannet õigesti, kuid arvanud, et vastus peab tulema teine. How stupid can you be?
Fail-a-day


Ilmselgelt mitte nii loll, et olla treffnerist ja mitte teada, mis asi on tekkel... Aga siis küsida, et "Mis tekkel, kas on juba nii õhtu et ma ei taju teklit?". Tsau, Johanna, kuidas elad?

... ehk siis Uve loeng kooli ajaloost jõudis sinnamaani kui käisime kooli peal ringi (Mindfuck Punga tunniplaan ja kelder, kuhu lekkis õli maapinnast sisse, mis saladusi see koolimaja veel endas peidab, oeh ootan akadeemilist ööd) ja Uve rääkis omaenda õpetajatest, kui ta veel Treffneris käis: geograafia õpetaja, kes rääkis kõigest muust kui geograafiast ja hullu tasemega keemia õpetaja... Ega omanäolisest iseloomust, jah, puudu vist jää ühelgi õpetajal.

Aga palvetaks nüüd, et

• Füüsika töö tuleks vähemalt 4 (üks ül jäi täitsa tegemata, upsno)
• Ballikleit jõuaks kohale, enne... balli...

Suhteliselt important...

Viie Kooli Kohtumine. Sellega on ka üks lahe lugu... 10 inimest 10ndast klassist lähevad sinna. Kiisel siis palub peale tundi jääda osadel õpilastel, kaasaarvatud mina, hakkab rääkima siis Viie Kooli Kohtumisest.. Räägib.. kuni selle hetkeni kuni tuleb selline fakti konstateering: "...ja Mariliis, sina oled meeskonnas varu 1". FML. Vähemalt saab teisip hommikul 8.15 tervitada õppealajuhataja Aime Pungat. So close but yet so far, muidugi ma tahtsin sinna saada, kui ma olen esimene väljajäänu või äkki hoopis haigestub keegi salapärasesse haigusesse....

Keemiaolümpiaad: khm, isegi lubjakivi valemi meelde tuletamisega oli raskusi.. Viimaseks ei jää, Pässist läks ikka natuke paremini *evil laugh*.

Meenus praegu seik, kuidas õppeaasta esimestel päevadel oli vaja valikaineid kirja panna, olin jäänud veidike hiljaks sellega ja pidin siis õppealajuhataja juurde minema selleks. Kiire oli, küsisin valvurilt, et kus asub õppealajuhataja kabinet. Valvur vastas naerdes: "Sa ei tea siis?!" ja siis seletas.. Oeh, facepalm enda peale, mis seal muud... 

Tegin pausi kunstiajaloo kontrolltööks õppimise vahepealt ja mõtlesin, et võiks üle pika aja taas blogisse postituse teha....

Aga kunstiajalugu on armastus, tund ise polegi nii hull, kuid KT, milles on 7 teemat ja osasid neist pole veel õpikus ka (mis muudab asja eriti mindfuckiks), siis neid pähe tuupida teisipäevaks pole just lust ja lillepidu, aga küll toime tuleme. Puhas enesepiinamine, mis muud.

Eelmisel laupäeval läksime siis suurte lootustega tüdrukutega jalgpalli vaatama. Algse elevuse ja emotsiooni ning karjumise järel saabus teise poolaja keskel minusse tuimus, no lihtsalt ei taha seda mängu enam vaadata, ka emotsioonikast karjumisest olin loobunud, ei tahtnud isegi näha Kassai sõimamisest tulvil facebooki. No miks nad seda meile niimoodi nüüd tegid. Sellepärast ei olegi mul suurt soovi Eesti koondise mänge vaadata, liiga palju emotsiooni on mängus ja enamasti ei lõpe asi hästi -.- .
Vähemalt teisipäevane jalkavaatamine Spordibaasis (sest me ilmselgelt avastasime kella 8 paiku, et "OOiih, tahaks kõik koos minna jalkat välja vaatama"). Ja mitte, et mina jalgpallist midagi oluliselt väga palju teaks, olen sama ignorantne, kui keskmine tüdruk, siis midagi ma ikkagi jagan ja tajun, kaarte ja suluseisu ja sellist värki. Igatahes ajas naerma küll: "Miks ta kaarti ei saanud, eestlane sai ju haiget, ta isegi kukkus" "Mhh, miks nad valele poole löövad" Lõppes hästi, 1:1 viik tegi tuju paremaks, ilus mäng oli...

See reede oli mõnes mõttes ikka ulme päev. Tunnid olid mõnusad Uve loeng + pool matat, sest kehaline on ilmselgelt praegu nõrkadele ja pool matat lasti hambaarstil oleku pärast üle, nu Kiisel oli kuri küll, aga ega temagi saa midagi teha, kuna hambaarst kestis nii kaua, 45min tunni ajast kaua. Aga tunnistama pean, et Uve loeng oli huvitav ja ikkagi pidi ta ka meile oma "kapist" välja tuleku nalja tegema, ei tea, kas järgmine kord kuuleme Reemanni kohta kommentaare ka? Õhtune koorilaager möödus ka edukalt, tekkis tunne, et ÄKKI ma isegi oskan laulda, nuh selle laulmisega on ka selline pikk ja keeruline lugu möödunud ajast, aga välja mind koorist ei visatud, 2x pidime ette laulma ehk siis võib-olla polegi elevant nii kõvasti kõrvale astunud.

Õhtune pidu, kust ei puudunud ei 40-50 inimest ega ka ment, oli päris.. kuidas nüüd öeldagi.. omapärane. Ühel hetkel astun sammu tahapoole ja märkan erkkollases vestis mendimehikest. Nad ise olid ka üllatunud, leides 3x rohkem inimesi, kui lootnud. Oh well, astun sammu tagasi ja vaikselt annan oma tähelepanekust teada. Mina olin küll 100% kaine (Mama, be proud), aga nii ei olnud kõik... Üldine paanika.
Lõpuks, kui kõik olid läinud kodudesse või linna või  uuele peole, siis oli õige hetk aega veeta Uku ja tema kitarri seltsis, see oli üle pika aja üks väga-väga mõnus aeg.. "It's empty in the valley of your heart..."

PS! Õigeks ajaks kooriproovi jõudmine on nõrkadele, 20min on stiilne hilinemine, kahjuks Kerpa seda ei näinudki...

Aa ja "Kui sa abiellud ja siis on see pidustus ja muusika mängib, palju inimesi ja värki?" Ei, ei ole pulmad, see on abielupidu või noh abielupidustus

Kuna eile käisin adenoidiopil, siis täna kodus lebotamine..
Aga kõigepealt räägin ma arvestustest, mis läksid üllatavalt hästi, vaid inka 4 ei ole no kohe üldse rahul.. aga muidu kõik super...

Eile hommikul siis söömata ja joomata haigla poole teele.. No fuu jälle, aga seekord pidi olema lebom kui mandlid, kõik rääkisid seda... Ootetoas passimine, vaatamine, kuidas toodi opitoast poolsurnud inimesed välja, ma TUNDSIN nende valu, mida ma aga ei teadnud, et varsti olen ma sama surnud.... Noa all käidud, unustas armas Dr. Ristioja meid ära ja palatis passisime kuskil 4h, jah, 4h, samal ajal kui teised saavad 2-ga minema. Passimise ajal kuulasin ühe playlisti kohe 2x läbi. Okeei, seal listis oli ainult 4 laulu, aga paganama head laulud teised. Kui arst kanüüli hakkas välja võtma, siis toonitasin, et ta teeks seda hästi ettevaatlikult ja tulemuseks lendasid mu suust mõtlematud sõnad, vist veidi ka liiga kõvasti: "AITÄH! See oli ilus! ee... st... et... valus.. polnud... ". Lõpuks kodu poole sõitmas, avastasin paar sõnumit, mis tegid tuju kohe heaks...
Ja kodus läks asi käest ära, siuke tunne nagu teine mandliopp oleks, kurk kõik lõhki kraabitud vist, sest neelatada on ikka haigelt valus. Hea, et miskit süüagi saan. Kui Maarja siin käis, siis ta probs arvas, et räägib zombiga, mul lihtsalt ei ole emotsioonide väljendamise võimet praegu...

But I will survive! You know me: it takes a lot more to take me down

Eelmiseks laupäevaks oli Thorny meile organiseerinud Paintballi. Suvel rääkisime sellest üks õhtu aga ma ei uskunud, et see reaalselt juba sügisel teoks saab. Nunii sõites siis Mariliga, kes sai 5 päeva tagasi load, nagu ta ise seda korduvalt kinnitas, siis tunne oli kyll, et no kuhu me niimoodi jõame, tuimalt mööda Raadi lennujaama radu sõites.. Pärast selgus, et teised olid poolteist tundi kõndinud sinna, oh that was funny.

Igatahes paintball ise oli lahe, lahe, lahe, nagu päris sõda, roomad maas ja üritad vastaseid killida. Alguses oli vaja teiste lippu kätte saada, successful. Aga siis oli vaja endale kindral valida, arutasid siis kõik vaikselt ja lõpuks otsustasid kutid, et kindral peaks olema tüdruk (eesmärk oligi teistel siis meie kindral tappa, lasuga pähe), vaatasid nad siis kõik eksleva pilguga ringi, kuni ühel hetkel olid nende pilgud kõik suunatud.. minule...o_o. Oh well.. Jooksime siis platsile ja mõeldi, mida minuga teha, et ma ikka elus püsiks, you know.. Nähes maas eterniidiplaate lõi pirnike mu peas põlema: "Ooouu, kutid, ehitage mulle maja!" Ja pandigi majake püsti, selline ilus kolmnurkne vigvam.... katuse otsas... ALLAH HAKBAR. still alive, bin laden...

Pärast imelise kostüümi äravõtmist on kuidagi imelik tunne... Kummardun ja vaatan, et mis viga ja mida ma silman, ohoo mõlemad teksapõlved on lõpuni lõhki, mis seal's ikka, ainult vanatädid vaatasid bussis imelikult... 

Viimasel ajal kirjutan ma ainult koolist... pffft.... Arvestustenädal algas, pffft... Nüüdseks muidugi läbi aga hindeid ei tea ühtegi, pole huvi olnud välja uurida, minu inka ambitsioon saab fo sho teoks, esimene rühm my ass, juba ajavormides oli 8 viga -.-. Nujah, mis seal siis ikka, muusika arvestust ei pidanud vähemalt tegema. Aga järgmine periood on kunstiajalugu, die, social life, die

Täna olid tantsukursused, ja pean tõdema, et Oliver, sinuga on tore tantsida, tõsist nägu on VÄGA raske teha. Aga asi, millest ma tegelikult rääkida toimus n-ö vaheajal, õppisime siis rock'n'rolli ja poisid õppisid seda seal võimlas sees, väljas tahtsid paar tüdrukut õppida tantsu ja keegi ütles, et laula! miskipärast tundsin ennast selle palve adressaadina ja mütlesin, et miks mitte ning hakkasingi laulma "Hit the road Jacki". Ja päris kõvasti ja siis 10 tüdrukut tantsis mu ees.  Miks ma seda mainima pidin? Sellepärast et ma ise pärast mõtlesin, et lolwut miks, Mariliis, MIKS?

Ja üks very special girl palus mul siia kirjutada nalja, mille öpetaja Oks meile ühe füüsikatunni lõpus rääkis, kes saab pihta, kes mitte (võib sisaldada ebatsensuurseid sõnu):
Treffnerist sureb ja läheb põrgusse. Põrguväravate ees küsitakse temalt, et kas ta tahab minna tavalisse põrgusse või treffneristi põrgusse. Mõtleb siis treffnerist, et ta seal treffneris käinud ja värki särki, valib siis tavalise. Seal nagu põrgu ikka katlad ja kõrvetav kuumus ning iga õhtu tuleb Vanapagan ja pistab naela perse. Läheb siis mõni nädal mööda ja treffneristil tekib huvi, et mis seal teises põrgus siis ikkagi on. Läheb siis sinna ja näeb, et kõik samamoodi, vaid Vanapagan ei tule õhtuti külla. Möödub jälle mõni nädal ning treffnerist näeb Vanapaganat tulemas, koos suure naelu täis ämbriga: "Arvestuste nädal algab!"

Räägin siis retsi kohta nii palju, kui meeles on. Ehk siis detailne. Ja pole elusees nii pikka postitust kirj..

Meil kõigil olid siis ka kohustuslikud elemendid:
A - lilla, seelik ja peapael
B - roosa, bikiinid ja tutimüts
C - roheline, võrksukad ja ujumismüts
D - kollane, põll ja kiiver
E - oranž, põlvikud ja päkapikumüts

Päeva esimene pommirünnak

Ilmselgelt on Treffneril koige lahedam rets, kes teine viskaks 30x päevas pikali. Endid kiitmast eal ei väsi.. 

Igastahes siis tulime hommikul kooli ja tähelepanu oli ilmselge, kui koos liikusime roosa ja roheline (ehk siis maarjaga). Enne koolimajja sisenemist kaunistati meid kenast ära ka: R-täht ja monokulm oli mass. Armast 11.B tuli kummardada nii kuis vähe ei olnud. Saime hommikuvõimelda kirikukõrval ja ka esimese pommirünnaku märjal tänaval. Ei kurda. Aga küüslauguhais, mida leevendas veidi oliiv ning mis tuli rebaste suust, edu teile 11- ja 12ndikud + õpetajad.

oojaa, mina olen see parempoolne kummardaja

Liisi oli lihtsalt NII roheline

Vahetundidest ja keldriskäigust (ning sai ka selgeks fakt, et ma EI oska roomata, üldse). Rääkides just keldris söömisest: mõtlen siis, et miks mitte, muidugi klassi nimel kõigeks valmis ja näen, et laua ääres kookosega kaetud pallid, haaran ka siis ühe ja pistan tervenisti suhu, et kiiremini söödud saaks, it was like nothing I've ever tasted, okei ilmselgelt veidi või maitsega. Kiiruga üritan endale sisendada: "See on või, jah, rahu, söö, see on või, sa sööd võid iga päev, it's not a big deal, you can do it!" Ma tõsimeeli arvasin, et olin söönud suure palli võid, kuni tund hiljem, söögivahetunnis keegi mainis, et kuule tegelt see oli searasv, yeah about that, tavaliselt söögiisu ära ei lähe, aga seekord.. Arvukad pommirünnakud muidugi igal pool koolimajas. Ja lahe seik oli veel see, kui pahaaimamatult läksin mata ajal vihikut alt tooma ja retsijad tabasid mu poolelt teelt, karistuseks oli ilus monokulm (ja muide päriselt, täitsa ilus teine, oskuslikult tehtud).

Saatuslik hetk, kus on näha, kuidas mu ilmeksimatult roosade küüntega ära tuntav käsi haarab pahaaimamatult selle valge palli poole, oh well

Ahjaa, kooli aknaruutude lugemine was a cool troll. 

Rebaste jooks. Esimene peatuspaik oli Raekojaplats (B). (Jah, seda kaarti oli haigelt lahe tekitada, sest esimest korda mõtlesin uuesti, et kust me küll kõik läbi käisime) Raekojaplatsis saime imiteerida võitluskunste ja Muradi tantsimist. Kui Murad tantsima hakkas, siis esimese 5 sekundi peale oli väike kulmukergitus. Ja siis kõik järgi tegema nii hästi kui suutsime (hint: ei suutnud, aga kõik naersid ja üritasid). Publikut oli täitsa.. piisavalt. (Keegi vanem proua olevat arvanud, et teadlaste öö algas varakult, värvilised tegelased jooksid linnas ringi). 

Sealt edasi Kuradisild (C). Oh veepommid, mis lendavad su poole ülevalt kui taevast.

Eesti Rahvamuuseumi ees (D) pidi edasi andma koirohuga tomatit, mingi tingimus oli ka, et vist käsi ei tohtinud kasutada, nuh, mis muud yle jääb kui suud...

(Y)

Toomemägi (E). Paberist lennukite lennutamine, kuni teised kükke teevad meeleheitlikult, prääksuga ka veel. Mingisuguse inimpüramiidi moodi asja pidime ka moodustama, sest A-klass oli veel all orus. Ja päris Kassitoomel, orus.. Pole ammu nii kõvasti naernud. Tasakaaluta inimesed, kes meeleheitlikult üritavad joosta slaalomit, aga miskipärast veab ainult ühele poole.

Ja seejärel vana maja (F) (? sorri ei mäleta, mis nimi ttäpselt) Anyway pidid 2 inimest seal jooma sojapiima C-vitamiiniga ja tomatimahla.

Põhimõtteliselt viimaseks punktiks oli Treffneri kuju, kus lugesime vande. (enam pole keelatud vaid Härma tüdrukutega vanainimeste asja tegemine, vaid kõigi härmakatega o.o)

Õhtul, pärast jooksult tagasi tulekut oli halehea. Pidime esitama tantsu. Peale tantsimist oli selline tunne, et absoluutselt ükskõik, kes võidab, SEE OLI HEA PÄEV. Riidett.. hmm.. ilmselgelt kui ma impulsiivselt mõtlesin pikemale ketile, siis praegu mõeldes, jooksin ma poolpaljalt terve kooli eest läbi, aga see selleks, kas pole see mitte riideketi üldine mõte?
Ja ilmselgelt kui mängus oli nii palju nööri, siis said kõik punkti selle eest.

Köigi tantsud:

10.b Ruslana -"Wild Dances"

10.a  Grease - "Lighting"

10.c Rammstein - "Du Hast"

10.d Offspring - "Pretty fly"

10.e Ricki Martin - "Livin' La Vida Loca"

Tsau merili, mis teed, sul palju juukseid

Aga võit tuli koju, ja ohh, ekstaasis. Tänu sellele suutsin terve öö mitte ära kustuda kui enne kella 8-t. Oli hea päev. Aga tulevased rebased hoidke küll alt *evil*.

Väga emotional blog post tuleb, aga see on rohkem lihtsalt emotsioonide vallandamine, ei hoia pudelis neid kinni. May skip this...

 Nonii homme on rets ja see tekitab tõsiselt palju peavalu. Eriti mulle, sest ma võtan seda kõike suhteliselt hingega ja kui keegi ei hooli, kes siis hoolib. Me. Oma klassi heaks paljukski valmis.

Tantsuproovide ajal on tõestus, et mõni oskab kind of kõva häält teha. Ja ei , ma pole kuri, lihtsalt keegi peab ju karjuma ja armasd paralleelklassid teiega olin ma tõesti veidi, kaitsepositsioonil. Aga vähemalt ei üritanud ma minna üle laipade nagu merit üritas, otseses mõttes. Aga no hard feelings, sest keegi ei saanud surma selle väikese intsidendiga. Tantsuga on vist nüüdseks üsna korras, saate video ka ehk kunagi...

Täna tegime Tuule juures kooki, see kõlab veidralt, aga meie armas 11.b soovis kooki ja oiiooi koogi nad ka saavad, veel ei spoili, iga asi omal ajal. Mingid saladused peavad ju jääma... Ja kuna kahjuks mingil väga halva kokkusattumuse tulemusena olen ma perfektsionist. Yea, about that...
Ei ole ma ühe enda tehtud elemendiga seal koogil absoluutselt rahul, aga see selleks, aeg parandab mu haavad

Geo tunnis tuli avastus, et homseks ju need pii komakohad ka vaja meelde jätta, 20 kohta ka veel, alguses oli suhtumine: "Pff kes neid ikka viitsiks õppida, teen mingeid kätekõverdusi kas või" Aga ega õpetaja tol hetkel ei käsitlenud just lemmikteemat siis, hmm võtsin siis need 20 numbrit ette ja umbes 5minutiga olid nad mul peas. PEAS! Visuaalne pilt neist numbritest praegu ees *-*. Aga nad on mul peas! Beat that, selline vaev oli. Edu loodusklassile ladinakeelsete taimenimedega.

Tutimüts on lemmik kohustuslik element, just saying..

Ma ilmselgelt nädal aega oma sündmustest maas, aga ma pingutan nii-i kõvasti to catch up. 

Reedene piknik oli ghuul. Esiti sellepärast, et süüa sai, jah, heast söögist ära ei ütleks, aga ka sellepärast, et meie ponnistused võistlustel kandsid vilja, GO B11! Pictures: 

Kui keegi meie karjumist seal ei kuulnud sel hetkel, siis soovitan soojalt kõrvaarsti. Crazy  girli ja hingelt B kukil, hint oleks roosa

Tiku, apelsini, oliivi.. mis mänge me veel tegime?

Börsas ja klassijuhataja härra Oks ratsutamas tema seljas, oksaga

B11!

Õhtupoole sai veidike G-punkti trollitud. Jah, Gustav, 5 kuud fo sho. It's a troll, that never gets old.

Ja nüüd minu suurepärasest feilist esmaspäeva varjastel tundidel. Miskipärast mõtlen, et peaks talongid leidma üles, kuni avastan, et ohh wait, mul pole neid ju kotis, seal kus võiks. No deem, kuhu paneb geenius järgmise nädala talongid, kui tal neid hetkel vaja ei ole. Nii, boom, raudselt kodus, kõne emale: "kuule, kas sa palun-palun viitsiksd mul aidata talonge leida, kodust". Oli nõus, aga kas te arvate, et ta reaalselt leidis need? Muidugi mitte. Peale kolmandat kõnet teadsid minu suurest murest kõik mu klassiõed (keka oli). Ahastuses mina tuleb siis kekast tagasi (täiesti nauditav kehalise tund oli, that's a first and probably the last) ja loodab kõigest südamest, et talongid oleksid kuskil kotis ja koolis, sest muud võimalust EI OLE, kolmandat korda vaatan kõik kohad, and I mean KÕIK kohad läbi ja viimane asi, mis mul kätte jääb on mu rahakott, pool-paaniliselt otsin talonge, sest nu 3 nädala omad. JAH, ma leidsin oma talongid rahakotist, kuskile hästi ilusasti ära peidetuna, võidujoovastuses tõstsin käed üles teavitasin kõiki oma leiust. Vastuseks kõlas umbes 5-10 tüdruku samasugune rõõmus "Jee!". Oh well, tegijal juhtub?

Ja kui ma eales varem oleksin olnud vanas koolis kella 7ni õhtul koolis (no offence, mai mõtle midagi halba, nt normaalsed inimesed lähevad koolimajast välja 4 paiku) oleks ma lolliks läinud koolis istumisest, reaalselt, hulluks kohe. Aga somehow on juhtunud, et ma olen koolis pääris kaua. Kas siis kooris või väitlemas või trenni tegemas. 

Kooriga on see lahe teema ka, et hetkel ma kõige madalam naishääl ehk siis II alt, aga õpetaja Keerbergil on soov mind ise uuesti üle kuulata, sest häälerühma tema mulle anda ei saanud, sest mul oli hääl ära, jälle -.-

Väitluses toimus arutlus kondoomimasinate üle. Normull.

Täna käisin esimest korda vöitluskunsti trennis. Mõnele võib see kõlada hirmutavalt, et minusugune väiksemat kasvu tüdruk sellises trennis käib, aga mulle meeldib ringi liikuda ja mitte alati ei juhtu ma seda tegema suurte ja tugevate meestega koos, nii et on ka mul vaja ennast kuidagi kaitsta, põõsapervertide (või kuidas Liisi neid ka ei nimetanud) eest. (funny fact: mu treener on mu vana klassijuhataja poeg)

Ja siiamaani on meil olnud kõigest 2 tööd ja mul pole õrna aimugi kuidas need läksid...

3 aastakest gümnaasiumis on nüüd alanud... Kui unustasite, et gümn. vabatahtlik, siis meenutatakse seda teile kindlasti esimesel võimalusel

1.sept vajus küll jõle pikaks, peale aktust ja klassijuh. tundi (klassijuss muhe füüsikaõpetaja meil) tegime ka koolile ringi peale (loe: tippisin kõrgetel kontsadel treppidest üles ja alla, samuti läbisime pikki koridoride). Klassi kohta ei osanud alguses absoluutselt midagi arvata. No absoluutselt midagi. Vanade klassiõdedega Metros kohtudes rääkisid nad, et nende uues klassis phmts enamik inimesi maalt. Meil ka pooled väljastpoolt, aga see mu arust just tore, sest neid, kes Tartust tulid on suhteliselt teada. (Ja ma kiidan tohutult seda, kui inimesed kooli pärast kolivad, tsau, nõokas!)

 Õpetajate ja tundide kohta siis ka veidi. Alguses kahel esimesel päeval oli suht mindfuck, et kus klassid asuvad, oldfagide trolli ohvriks ei avanenudki mul võimalust langeda! Nüüdseks ma vist isegi tajun seda kahte kolmandat  korrust somehow. Alguses oli küll väga võõras tulla iga hommik bussiga kooli ja kool ise tundus suhteliselt võõras, imelikul kombel oli mul tunne, et ma endiselt tutvun kooliga ja reaalselt õpin ikka kommertsis, jah tõsimeeli oli selline tunne, et pole minu elu. Huviringe ja särke värke on nii-ii palju, üks päev sai vist 3 eri huviringi, -trenniga tutvutud, reaalselt ei jõuaks neis kõigis käia vist keegi, või aitab ajakeeraja. Ja 2 phmts kohustuslikku proovi oli ka: laulmine ja tantsimine. Koori ma vist sain sisse, vist, kuigi, human as I am, hääl oli phmts ära ja sassi läks ka, sest hingata oli vaja -.- . Kerpal oli ISEGI hea tuju, loodusel ilmselt nii hästi ei läinud. Tantsimisega on iseäranis naljakas lugu, tahtsin ikkagi proovida, sest ma ei loobu, phmts lõplikult mitte kunagi, seega lootsin, et marki väga maha ei teeks, aga sissesaamise tungi väga suurt ei olnud, sest juba arvestanud, et tantsimine pole minu ala olnud kunagi. Aga see oli pingevabalt mõnus ja vöttis tuimalt läbi, mõni meil isegi tilkus peale oma proovi, wut.

Homseks piknikuks pidime tegema oma lipu ja koogi. Lippu tegime just täna  puhkeruumis, that was fun, I think I like my class, and I like them a lot! Klassivennad avastasid mu kulmu ability, that was a bit weird, wasn't it?... Ja tegelikult ei taha ma üldsegi paha (lolwut seal just kirjutanud ma), väike sõbralik iroonia ei tapa, kas pole?

Lõpuks ometi tuli meie oodatud pidu, mina kyll otseselt korraldaja ei olnud, aga üks suur kook oli siiski minu poolt tehtud. Good job! Enne kui pidu alatagi jõudis suutsin ma uksest mööda tormates end jälle vigastada. But I really liked the place and the people, sai suheldud ja tutvutud, isegi teatud nimed on veel meeles.
I was everywhere, but nowhere, jap, paradoks jälle teemas.

Algus, testshot, teaser

One of the cakes

26., kui öbikuid sai toomas käidud avastasin, et meie lennus siiski on n-ö lahedaid inimesi :), no irony .

Aaaga ikkagi eile.... või siis täna... Aaahh ma ka ei tea enam kuna, tutvusime jällegi Tartuga, kui üritasime tulevase paralleeli Karli, rõhutan, phmts siis praeguse paralleeli juba (!) juurde minna, janii jääb, no matter what, kuid Raja tänav ilmselgelt hullutas meid, et asusimegi valele teele ja tegime ilusa ringi sisse, enne kui kohale jõudsime, aga ikkagi jõudsime, mis on 5+. Sääl tegin vahepeal 10.b fb kommuuni valma ja puha, ettevõtmine missugune öösel 2 paiku. Karl küll mainis, et tal on VÄGA lärmi suhtes tundlikud naabrid, aga mõni meist arvas, et ta trollib. (Muideks, kes oskavad lärmi teha? Liisi, Kadri ja Mariliis!) Phmts ei trollind, mis oli kergelt öeldes paha, aga koputuste ajal jõudis Gustav alt helistada: "Ajaa, tule sisse, tule sisse". Eiih, tegelt ta sisse ei saanud või mitte vähemasti kohe, tutvus naabritega, kellele ta vist ei meeldinud, üldsegi. Ilmselgelt oli meil vaja sealt korterist põgeneda, sest naabrid olid veidi kurjad ja pissed. Tatsusime siis hoopis Egerti korterisse, et tema naabreid testida, ÕNNEKS neid vist polnud üldsegi kodus... Rääkisime märkamatult hommikuni ja võin kinnitada, et mul oli oi-oi kui lõbus: "ma saan aru, miks tema naerab, aga miks ometi TEMA naerab?!?! täielik mõistatus :S" jah, see viimane tema olin mina.. Ja Laigu reisijutud, jõhker, tal blogis ka neist räägitud, annan lingi, kellel kunagi öösel või mm hommikul igav, http://h22legareisile.blogspot.com/. Ega kui ei tee, siis lihtsalt EI JUHTU midagi, eladki igavat elu, just saying. Teeks plaani?
Ja ma pole siiamaani maganud, jutt vaid jookseks


Üks lahe lehekülg, mis ajas naerma, eestlaste ja nende harjumuste ja traditsioonide ja olemuse kohta, rottisin, Helga blogist...
http://www.reddit.com/r/AskReddit/comments/jsstx/what_are_your_nationalitys_stereotypes/c2etx1m


Aga tegelt on nii, et kell on 11:59, üldse mitte palju, aga ikka piisavalt, ma joon teki all kuuma teed ja ootan, kuni väsimus mu maha notib, praegu energy boost, inimesed vaikselt ärkavad, vahepeal polnud kedagi ja emotsioon null. Oh seda jutuvoogu praegu.

Edit: segase tuju juurde vastav muusika, mäletan seda päeva, kus kuulasin seda laulu vist 20x

Ehk siis mina noobike, kes ma katsete päevast ootan, et teada saada, kellega ma ühes klassis lõpuks olen.. Ja mitte nagu usual, I'm just waiting, vaid ikka haigelt, veidralt, segaselt ootasin neid nimekirju. Ja lõpuks nad tulid.. Ja kui viitan koolile, siis selleks on Treffner, mille kohta edaspidi on tõenäoliselt üsna palju viiteid. Mina siis olen B-klassis. B11 peaks siis olema meie klassi nimi, kirjutasin õigesti? Wooh, excited bitch, as I was a few hours earlier.

Aaaga eile trippisime rattaga Maarjaga lampi kuskil Luunjasse. Alguses oli mõte, et niisama kuskile väikesele ringile. Spontaanselt: "Ou aga mis seal on, lähme vaatame" Sõitsime metsa vahelt läbi phmts täiesti tundmatute teede (mu maale sõidab buss ka kuidagi sealt kuskilt kaudu, somehow). Siis äkki märkame suuurt, suurt järve enda kõrval, vaatame järgi ja Voilaa! Suur liivapõhjaga järv, miks sellised head avastused tulevad suve lõpus alles. Mingid tegelased sõitsid jetide v skuutritega seal peal veel ja värki. Edasi sõites tulid super ilusad niidud või nagu mulle meeldib öelda, hingematvad välud, ühel neist harrastati paragliding'ut. Nii-ii lahedad on sellised asjad. Kunagi kui võimalus tekib tahan kindlasti ära proovida parachuting'u (proovi siis vahet teha parachuting'ul ja -gliding'ul, esimene lennukist välja hüpates vist?) ja benji hüppe, tuleks veel miskit ekstreemset meelde, mida tahaks proovida, mm hetkel vist ei. Anyways, I like those spontanious no-destination trips

Huvitav on see, et pole kordagi maininud miskit, mis Tartus toimunud on, terve suve jooksul, oh well..

Edit: Aa ja 7. novembril uinutatakse mind taas sügavasse unne ja asutakse teravate objektide ja süstaldega mu kallale, ehk siis pean jälle opile minema, oh well, it's for my own good...

Neljapäev, mil pidime alustama Tallinnasõitu, algas kohe igasuguste tagasilöökidega. Olime sunnitud nt bussiga minema Aksliga, aga see eest sai 2,5 tundi juttu rääkida. Tallinna jõudes avastasin, kui kohutav on mu orienteerumisvõime, kui kaardi pealt pole reaalselt mingit ruumilist pilti endale tekitanud. Isegi kõige kergem tee võib mu nii confusionisse ajada, et anna olla.

Nonii, veidi tulemusetult ringi kolamist ja kõhuke tühi, Viru toidupoodi hakkasin vallutama. Maksma asudes, otsides pangakaarti selgus, et seda ei ole, lihtsalt EI OLE. and the panic starts to spread, õnneks taipasin peale vähest paanikat, et see jäi Tartus automaadi sisse, oh seda tarka mind! Kõne panka ja kõik korras, for that moment.
Aga ka bussiliiklus polnud sel päeval eriti minu poolt. Teate seda tunnet, kui neljas peatus peaks olema sinu peatus, aga ei neljas ega ka viies ega ka kuues pole õige peatus. And you still keep hoping.. Teise bussiga läks õnneks veidi paremini, jõudsin Kristiinesse kohale. Süüdistan kõigis neis asjades , et "äkki" oli kaduneljapäev. Pff, raudselt. Ööbisin siis Helga vanaema juures Kalamajas. (ja veel üks näide, kui blond saab olla: arvasin mina, et Kalamaja on MAJA, mitte linnaosa)

Hommikul oli äratuskellana funktsioneeriv telefon võinud vabalt vastu seina puruks lennata. Sain riidekapile veidi täiendust järjekordselt. Õhtul trippisime kesklinna, Von Krahli, kus pidi olema ühe bändi, Miipi, viimane kontsert. Alles pärast sisse saamist selgus, et tegelikult ei tohiks alla 18 sisse saada, nujah, tänu minu vanana tunduvatele kompanioonidele ei tuntud minu vanuse kohta huvi. It was a nice night. But a better sleep, Maarja helistas 5 paiku öösel, täielik mälulünk ta kõnest, sorry, I was sleeping..

Pfft, pole vist kysimust, kumb minu

Höhöö, laupäeval pidime Vabaduse Laulule. Lahe üritus , aga ootasin veidi rohkemat. Brainstormi esinemisega tuli meelde, kui vanuseks oli umbes 6-7 ja hullupööra meeldis Brainstorm, teised tüdrukud fännasid Britney Spearsi ja Vanilla Ninjat, mulle meeldis Brainstorm.. uhh ja Chalice "Minu inimesed", kananahk ihule... Sõnad sõnad sõnad... (Iga lõik jääb kirjutades lühemaks, hmm weird.) Aga isegi Kadri leidsin rahva seast üles. A regilaul meeldis ka, miks, küsite, vastuse jään võlgu....

Pühapäeval, ärkasin, Helks oli tööle läinud juba. Had a long and inspirational talk with her granny, rääkis elust ja värki ja õigeusku tutvustas mulle ja rääkis, et see ainuke, mis hädadest välja aitab. And she drew me a map, kuidas saada 5min kaugusel asuvasse rongijaama!!! I didn't get lost! Varem polnudki Eestis rongiga sõitnud, muide...

Minu inimesi..

 Ainult pildipost täna, Voka

I realised that one of the cakes had fallen to the side :S

Tüdruuk, me pidime ju ühes meeskonnas olema, miks sa mängimise asemel poseerid kaamerale...

...nii juhtub kui tiimikaaslane EI TEE koostööd

Toila

Toila

Küüslauguleivad ftw

Üks, kaks, vaarikaraks

Walking on the water

Importante

aaah screw you guys, I'm going home -.-