Lõpuks ometi tuli meie oodatud pidu, mina kyll otseselt korraldaja ei olnud, aga üks suur kook oli siiski minu poolt tehtud. Good job! Enne kui pidu alatagi jõudis suutsin ma uksest mööda tormates end jälle vigastada. But I really liked the place and the people, sai suheldud ja tutvutud, isegi teatud nimed on veel meeles.
I was everywhere, but nowhere, jap, paradoks jälle teemas.

Algus, testshot, teaser

One of the cakes

26., kui öbikuid sai toomas käidud avastasin, et meie lennus siiski on n-ö lahedaid inimesi :), no irony .

Aaaga ikkagi eile.... või siis täna... Aaahh ma ka ei tea enam kuna, tutvusime jällegi Tartuga, kui üritasime tulevase paralleeli Karli, rõhutan, phmts siis praeguse paralleeli juba (!) juurde minna, janii jääb, no matter what, kuid Raja tänav ilmselgelt hullutas meid, et asusimegi valele teele ja tegime ilusa ringi sisse, enne kui kohale jõudsime, aga ikkagi jõudsime, mis on 5+. Sääl tegin vahepeal 10.b fb kommuuni valma ja puha, ettevõtmine missugune öösel 2 paiku. Karl küll mainis, et tal on VÄGA lärmi suhtes tundlikud naabrid, aga mõni meist arvas, et ta trollib. (Muideks, kes oskavad lärmi teha? Liisi, Kadri ja Mariliis!) Phmts ei trollind, mis oli kergelt öeldes paha, aga koputuste ajal jõudis Gustav alt helistada: "Ajaa, tule sisse, tule sisse". Eiih, tegelt ta sisse ei saanud või mitte vähemasti kohe, tutvus naabritega, kellele ta vist ei meeldinud, üldsegi. Ilmselgelt oli meil vaja sealt korterist põgeneda, sest naabrid olid veidi kurjad ja pissed. Tatsusime siis hoopis Egerti korterisse, et tema naabreid testida, ÕNNEKS neid vist polnud üldsegi kodus... Rääkisime märkamatult hommikuni ja võin kinnitada, et mul oli oi-oi kui lõbus: "ma saan aru, miks tema naerab, aga miks ometi TEMA naerab?!?! täielik mõistatus :S" jah, see viimane tema olin mina.. Ja Laigu reisijutud, jõhker, tal blogis ka neist räägitud, annan lingi, kellel kunagi öösel või mm hommikul igav, http://h22legareisile.blogspot.com/. Ega kui ei tee, siis lihtsalt EI JUHTU midagi, eladki igavat elu, just saying. Teeks plaani?
Ja ma pole siiamaani maganud, jutt vaid jookseks


Üks lahe lehekülg, mis ajas naerma, eestlaste ja nende harjumuste ja traditsioonide ja olemuse kohta, rottisin, Helga blogist...
http://www.reddit.com/r/AskReddit/comments/jsstx/what_are_your_nationalitys_stereotypes/c2etx1m


Aga tegelt on nii, et kell on 11:59, üldse mitte palju, aga ikka piisavalt, ma joon teki all kuuma teed ja ootan, kuni väsimus mu maha notib, praegu energy boost, inimesed vaikselt ärkavad, vahepeal polnud kedagi ja emotsioon null. Oh seda jutuvoogu praegu.

Edit: segase tuju juurde vastav muusika, mäletan seda päeva, kus kuulasin seda laulu vist 20x

Ehk siis mina noobike, kes ma katsete päevast ootan, et teada saada, kellega ma ühes klassis lõpuks olen.. Ja mitte nagu usual, I'm just waiting, vaid ikka haigelt, veidralt, segaselt ootasin neid nimekirju. Ja lõpuks nad tulid.. Ja kui viitan koolile, siis selleks on Treffner, mille kohta edaspidi on tõenäoliselt üsna palju viiteid. Mina siis olen B-klassis. B11 peaks siis olema meie klassi nimi, kirjutasin õigesti? Wooh, excited bitch, as I was a few hours earlier.

Aaaga eile trippisime rattaga Maarjaga lampi kuskil Luunjasse. Alguses oli mõte, et niisama kuskile väikesele ringile. Spontaanselt: "Ou aga mis seal on, lähme vaatame" Sõitsime metsa vahelt läbi phmts täiesti tundmatute teede (mu maale sõidab buss ka kuidagi sealt kuskilt kaudu, somehow). Siis äkki märkame suuurt, suurt järve enda kõrval, vaatame järgi ja Voilaa! Suur liivapõhjaga järv, miks sellised head avastused tulevad suve lõpus alles. Mingid tegelased sõitsid jetide v skuutritega seal peal veel ja värki. Edasi sõites tulid super ilusad niidud või nagu mulle meeldib öelda, hingematvad välud, ühel neist harrastati paragliding'ut. Nii-ii lahedad on sellised asjad. Kunagi kui võimalus tekib tahan kindlasti ära proovida parachuting'u (proovi siis vahet teha parachuting'ul ja -gliding'ul, esimene lennukist välja hüpates vist?) ja benji hüppe, tuleks veel miskit ekstreemset meelde, mida tahaks proovida, mm hetkel vist ei. Anyways, I like those spontanious no-destination trips

Huvitav on see, et pole kordagi maininud miskit, mis Tartus toimunud on, terve suve jooksul, oh well..

Edit: Aa ja 7. novembril uinutatakse mind taas sügavasse unne ja asutakse teravate objektide ja süstaldega mu kallale, ehk siis pean jälle opile minema, oh well, it's for my own good...

Neljapäev, mil pidime alustama Tallinnasõitu, algas kohe igasuguste tagasilöökidega. Olime sunnitud nt bussiga minema Aksliga, aga see eest sai 2,5 tundi juttu rääkida. Tallinna jõudes avastasin, kui kohutav on mu orienteerumisvõime, kui kaardi pealt pole reaalselt mingit ruumilist pilti endale tekitanud. Isegi kõige kergem tee võib mu nii confusionisse ajada, et anna olla.

Nonii, veidi tulemusetult ringi kolamist ja kõhuke tühi, Viru toidupoodi hakkasin vallutama. Maksma asudes, otsides pangakaarti selgus, et seda ei ole, lihtsalt EI OLE. and the panic starts to spread, õnneks taipasin peale vähest paanikat, et see jäi Tartus automaadi sisse, oh seda tarka mind! Kõne panka ja kõik korras, for that moment.
Aga ka bussiliiklus polnud sel päeval eriti minu poolt. Teate seda tunnet, kui neljas peatus peaks olema sinu peatus, aga ei neljas ega ka viies ega ka kuues pole õige peatus. And you still keep hoping.. Teise bussiga läks õnneks veidi paremini, jõudsin Kristiinesse kohale. Süüdistan kõigis neis asjades , et "äkki" oli kaduneljapäev. Pff, raudselt. Ööbisin siis Helga vanaema juures Kalamajas. (ja veel üks näide, kui blond saab olla: arvasin mina, et Kalamaja on MAJA, mitte linnaosa)

Hommikul oli äratuskellana funktsioneeriv telefon võinud vabalt vastu seina puruks lennata. Sain riidekapile veidi täiendust järjekordselt. Õhtul trippisime kesklinna, Von Krahli, kus pidi olema ühe bändi, Miipi, viimane kontsert. Alles pärast sisse saamist selgus, et tegelikult ei tohiks alla 18 sisse saada, nujah, tänu minu vanana tunduvatele kompanioonidele ei tuntud minu vanuse kohta huvi. It was a nice night. But a better sleep, Maarja helistas 5 paiku öösel, täielik mälulünk ta kõnest, sorry, I was sleeping..

Pfft, pole vist kysimust, kumb minu

Höhöö, laupäeval pidime Vabaduse Laulule. Lahe üritus , aga ootasin veidi rohkemat. Brainstormi esinemisega tuli meelde, kui vanuseks oli umbes 6-7 ja hullupööra meeldis Brainstorm, teised tüdrukud fännasid Britney Spearsi ja Vanilla Ninjat, mulle meeldis Brainstorm.. uhh ja Chalice "Minu inimesed", kananahk ihule... Sõnad sõnad sõnad... (Iga lõik jääb kirjutades lühemaks, hmm weird.) Aga isegi Kadri leidsin rahva seast üles. A regilaul meeldis ka, miks, küsite, vastuse jään võlgu....

Pühapäeval, ärkasin, Helks oli tööle läinud juba. Had a long and inspirational talk with her granny, rääkis elust ja värki ja õigeusku tutvustas mulle ja rääkis, et see ainuke, mis hädadest välja aitab. And she drew me a map, kuidas saada 5min kaugusel asuvasse rongijaama!!! I didn't get lost! Varem polnudki Eestis rongiga sõitnud, muide...

Minu inimesi..

 Ainult pildipost täna, Voka

I realised that one of the cakes had fallen to the side :S

Tüdruuk, me pidime ju ühes meeskonnas olema, miks sa mängimise asemel poseerid kaamerale...

...nii juhtub kui tiimikaaslane EI TEE koostööd

Toila

Toila

Küüslauguleivad ftw

Üks, kaks, vaarikaraks

Walking on the water

Importante

aaah screw you guys, I'm going home -.-

Vb on kuskilt kuuldused juba levinud, et hiljuti, 26. juulil sündis meie perre uus õde. Lõpuks läbi valimiste sai talle ka nüüd nimi. Mitu hääletusvooru ja puha. Demokraatlik perekond for the win. Nimeks sai ta siis Noora, väga-väga ilus nimi, arvan ma.

Aga jah, alguses oli suht scary thought, sest ma tean, et mina isiklikult pole beebidega väga osav. I don't know, võib-olla sellepärast, et nad ilma mingi näilise põhjuseta lihtsalt mu süles alati nutma hakkavad ja kohe üldse, I mean, ÜLDSE tasa ei jää. Ja kui juba nutma ja karjuma, siis miks mitte teha seda ekstra kõvasti. Mingist hetkest alates ma üritasin juba vältida väga noores eas isikuid. (Väikestest tüdrukutest ma aga ei räägi, sest neile ma paistan esimesest hetkest meeldivat, miks, oh, miks ei taju ma kunagi ära.)

Ja veel üks vahemärkus, I love my friends not mentioning my family, kõige kallimad inimesed siin maa peal, kellest ei ütleks ealeski lahti, isegi peale draamat, mille tekitamises peaks mulle vist medali kinkima kohe. Just for the record.

Such an ironic question..

Igatahes otsustasime, et Liina tuleb ikkagi Tartusse ka külla.
Ja arvestatavalt vara (kell 13) saabus teisipäeval ta buss, muidugi pidin ma vastu minema. Poolunisena oli seda muidugi ideaalne teha ja eriti super tunne oli siis, kui tüdruk teatas pärast "Oh, sa poleks pidanud vastu tulema, ma oleks ise ka tulemisega hakkama saanud" and I was like "-.-". Hoolimata "heast" ilmast otsustasime ikkagi Tartuffile minna. Asju kotti pannes lõi pirnike peas põlema "Filmi näidatakse väljas, väljas on külm, tõenäoliselt hakkab meil ka külm, TEKK hoiab meid soojas". Film oli Pakistani perekonnast ja nimeks "Lääs on lääs" ("West is west"). Hakkavad meeldima juba need non-Hollywood filmid, ausalt. Kõhud tühjad oli 3 valikut, kust veidikene hamba alla saada. Liina tahtis mäkki. Mõtlesin, et kui juba siis juba, here comes the suur eine. kell 12 öösel, Good call, mariliis, good call!

Aii äratused on alati rasked. Kolmapäev. Aga pidasime plaanist kinni, st siiski plaanitust tund hiljem ärgates, kuna minu näpukesed leidsid telefonil äratuse kinni vajutamisel instinktiivselt üles "hiljem" nupu. Mitu korda. Läksime siis linna, üllatus-üllatus, shoppama. Sai lihvitud kauplemisoskust, edukalt. Ja vihm, armas rahvas, võib lõpuks siiski muserdada ja koju ajada ja mitte lasta kahte toredat tüdrukut Tartuffile... Hoopis pisarakooki tegime, always productive.

Siiski neljapäeval lasi. Norra film "Mägi" ("Fjellet"). Rääkis kahest naisest. And at some point they kissed. Sorry, I didn't see that one coming. Polnud mainstream.. Ei aga huvitav film oli.

Skipping some events, läks Liina reedel kodo tagasi, Võrumaale, oli teisel paar vahelejätmist mittelubavat pidu.

In the meantime in Kastmekoja village, chickens peck your ass.... Seriously. They peck. Your ass. Isn't funny at all.

Plaanis oli täiesti girls night Liisi pool, Olustveres. Asja tegi koomilisemaks 7-aastane õde, Nelle, kes jäi samuti koju.

Linnas ootan siis automaadi järjekorras, et raha välja võtta, mees enne mind pobiseb, et automaadil vist midagi viga. Mõtlen siis, et mis ikka viga saab olla.. Nii kaart sisse, parool ja Boom! väikseim rahatäht, mis on automaadis on 50(!) euri, mitte 10 vaid 50. Ja mul oli kiire. Jooksen siis Walkingu juurde, ainult selleks, et avastada, et too rahaautomaat on üldse lännu. Kes teab, kui ammusest juba. Hmm, Statoili juures peaks ka ju olema. Win! Sain oma raha ja põrutasin bussiga Viljandisse (bussijuht oli haigelt sõbralik: "Viljandisse jaa, tore, noortepilet, hea hea!", et seal Kadriga kokku saada, 7min enne Olustvere bussi teatas Kadri, et oii peame veel poest läbi käima, sest Liisi tellis veidi kraami. Poes täiesti suvaliselt ringi tormates haarasime suht huupi asju, jooksuga ka veel siiski jõudsime järgmise bussi peale.

Liisi maja oli phmts täiesti mõisas sees, lisaks veel kuri koer. Ja oii need sööginaljad, neid tuli päris korralikult: "ouu äkki peaks poest leiba ka juurde ostma, mine tea Mariliis on ju ikkagi külas" "Kellelgi kõht pole tühi...? Anyone..? ...Mariliis?". Pole minu süü, et ma söön palju, söök om hää... Kamba peale suutsime muffineidki küpsetada. Ja tantsida ja meikida ja laulda karaoket (millest on ka videod, mis meile kohutavalt nalja teevad, aga siiski ülisalastatud, sorry). Loodan, et Nelle niimoodi hukka ei lähe...
Ja piltide kohta veel niipalju, et afrojackiga pildi algne variant garanteeris meile 10min rolling on the floor laughing.
Soovitan, go wild, people. Super õhtu oli, ei kahetse!

Ma sain lapse! (picture with famous Nelle)

kiire?

Liisi kirjeldas seda pilti kui "Mariliis ja söök". I said "Pigem ".. vaid taldrikud" "

ignoreerige seda panni, keskenduge mustika valge šokolaadi muffinitele

Nickelback oli teemas, and we love that song

.. nagu ütles mu kunagine treener, kui mainisin talle, et maal olin, sp ei saanud trenni tulla...

I know, et praegu on timeline täiesti paigast ära, jah ka minu ilumeel on häiritud sellest, timestampe ka postile ei näita, got to work on it.

Siis pühapäeval läksin hommikul linna, mõtlesin, et enne bussi peale minekut käin korra Abakhanist läbi. Kohe kindlasti oli mul meeles see, et pühapäeviti on Abakhan kinni -.-. Astusin siis pahaaimamatult uksest sisse (mis btw oli phmts lahti) kui mulle vaatab vastu 3 kurja näoga müüjat, üks neist teatades, et kauplus on suletud. How was I supposed to know, kui uksed olid (phmts) lahti. It happens.
Selle liiniga, millega pidin minema maale (a location finder below), polnud ma varem sõitnud, sest täiesti maakoha juurde läks päevas vaid üks buss, mille mugavusi olin korduvalt kasutanud, seekord aga oli võimalus, et paps tuleb 5km teise peatusesse. Well, it was about time to get off the bus, aga ilmselgelt ma teadsin, kus on õige aeg maha minemiseks. Viimasel hetkel hüppasin püsti, et maha minna, I made it. Bussijuht vangutas pahakspanevalt pead, aga mis teha, vähemalt maha sain.

One way.... 

...or another... 

...it will lead to destination forest!

Öösel hakkas igav ja see on tulemus

Yeah, the dog is easily findable, not a fun game

Samas on mul hea meel, et maakoht on metsa sees (rahulik), naabreid väga pole, netti ka enam mitte. But despite the fact, et televisioon on 5+, olen ma maal alati väga produktiivne olnud: ehetetegemine sai alguse seal, seekord õmblesin seeliku peaaegu valmis, and of course aitasin oma kallist vanaema (kes on kordades produktiivsem, kui kõik ülejäänud kokku :O). Ja oii see krudisev hernekaunade hääl, mis neid korjates tuleb, nostalgiatunne tekib. Just tol hetkel meenus mulle koht, kus vanaema elas kuskil 10-aastat tagasi, ma pole seda kohta külastanud sellest ajast peale, kuid siiamaani mäletan iga detaili aiast ja majast ja laudast, võiks virtual tripi sinna tehagi. Midagi fotograafilise mälu moodi...
Kuna maal pole enamasti täiuslikku levi, siis võimalus täielikuks antisotsiaalsuseks, siiski üks õhtu põllul telefoniga rääkides jooksis kari metssigu eemal üle põllu, koos poegadega ka veel...
Just one of my favourite places on Earth.

Lihtsalt laul, mida ei saanud peast nende päevade jooksul, asi oli koguni nii hull, et pärast veidikest aega endagi üllatuseks kuulen õde ümisemas sama viisi. Ilma temata pole maal ikka sama...

Juba pikemat aega olime arutanud, et läheks folgile, aga midagi kindlat, et kus ööbimine and stuff, polnud arutatud. Lõpuks saime öömaja Viljandi tüdruku Kadri juures (PS! väga lux ööbimispaik oli).

Alustasime siis Maarjaga häälega Tartust tulemist, peale saime ülikiiresti.. Kontserdipasse meil ilmselgelt ei olnud,  aga mul oli eesmärk Zetode kontserdile siiski jõuda. Viskasime siis kotid Kadri juurde, Liisi, Maarja ja mina (amazing view Kadri aknast Viljandi järvele). Suundsime ranna poole, koos liitunud seltskonnaga, mina näljane haarasin vahepeal friikad, ja läksime sõudebaasi taha, kus hea istuda ja juttu rääkida, (silt: loata viibimine keelatud, aga Patrick, kes teadvat asja, kinnitab, et seal polevat kaameraid) Kirsimäelt kostis kontsert hästi alla jõeorgu. Varem olime juba otsustanud, et läheme Abraham's Cafe kontsedile Lennukitehases, mis algas 1 paiku öösel (väidetavalt reggae ja jazz), selgus, et tegelikult üldsegi sõnadeta jazz, selline chill muusika, hea uinumiseks, kui aus olla, aga lõpuks hakkas täitsa meeldima. Kuna vihma kallas, siis peale kontserti kobisimegi magama...
Edit: vihma kallas ja lõi põlema pirnike peas: "jalanõud on juba nagunii läbimärjad, miks mitte?". Selle mõtte peale jooksin läbi porilompide nagu väike tüdruk, mõtlemata, et jalanõud saavad märjaks, miks me selliseid asju iga päev enam ei tee?

Rise and shi... fuuu, selline uni on, et ei tea, mis teha, tundus, et ytlesin Maarjale umbes 5x et lase mul veel veidike magada, ilmselt ma tundsin, et ta üritab magava minuga kontakteeruda (mis on võimatu tegevus btw). Lõpuks tõusime, et saada mõne tulevase treffikaga kokku, polnud veel lahkudagi jõudnud majast, kui juba tuli paar kõnet, nujah, 40min hilinemine on classy, egas meid palju olnudki, mõni lihtsalt magas või transporteerus alles... Vahepealsetest seikadest eredaid mälestusi pole ja somehow olime koos suurema rahvaga rannas.. Kuskilt tekkis dilemma, et kas minna Vägilaste kontserdile või mitte ja just siis, kui olin otsustanud, et Jah! ma tahan ikkagi minna, selgus pileteid ostes, et rohkem ei müüda, kuna ei mahu rohkem inimesi kontserttelki -.- . Ning siis läksime hoopis Kirsimäele, kus ka kontseri üle kanti, oli ruumi tantsida ja rongi teha, Kertuga ootasime ühte laulu specially 3h, "Kulla kutset", (mille sõnad peaaegu peas olema laulupeo tõttu) see oli ka ainuke laul, mida Vägilastelt teadsin. Oh we sang loudly! Pärast 4h kontserti olid kõik surmväsinud, kuigi mõnel oli veel jõudu ka ujumiseks.. Oh bed sweet, bed!

sorry guys, I like that picture, humoorikas

Viimane päev läks aeglaselt käima, kõik magasid ja venisid... Aga mul oli eesmärk Zetode kontserdil ära käia, et nagu folgilt ikka mõni päris kontsert ka külastatud saaks, ostsin isegi pileti varem ära ja puha. Kui oli phmts aeg liikuma hakata, arvasid klassiõed, kellega sinna minema pidin, et nad veel ei tuleks, ja mina, mõeldes, et ma vihkan kellestki sõltumist, tulin tulema ja veetsin kontserdi hoopis Julli, Maxi, Karli ja mõne teise kuti seltsis.. Oii ja Võro kiil! mitte, et mina seda enam rääkida oskaks, aga kodune tunne tuleb sellega. That's why, Zetode kontserdile pidin jõudma. Veidi aega pärast kontserti seadsingi üksi sammud bussijaama poole, sest kangesti oli vaja laupäeva õhtuks koju jõuda, et pühapäev juba edasi rännata. Üritati küll hirmutada, et kas ma ikka bussi peale saan ja värki. Muidugi sain! kui ma juba bussijaama kohale jõuan, siis bussi peal olen ma kindlasti. Tuimus võttis minust võitu, kui lõpuks Tartu jõudsin..