0
Metsa kah selle pealkirjaga
Jaanipäeval oli mönus lebotamine Pärnumaal Taneli onu/tädi pool, pole kindel kumma, confused Marju on confused. Sinna jõudsin üldse sõjaväelaste bussiga, mille peale saamiseks pidin hommikul Otepääle sõitma, keeruline värk. Vähemalt sain tee peal mitu uut sõpra, 2 neist läksid Antslasse ja ellasid vahepeal sõpadele, et nood ikka õlled külma paneks. Toredad onud olid, kahju, et natu haisesid ja hammastega ka kõige paremad lood polnud. Naersime siis Oliveri ja Kadiga ka Taneli ja Joosepi üle, kes olid suutnud Pärnu rannas natuke indiaanlase moodi jumet võtta.
Igatahes Pärnumaal: lebo, võrk, veel lebo, kitarrimängu. Telgi koha valinud mehele palun anda medal! Antud juhul järgmisel hommikul selgus, et valitud koht mahutas enda alla ka 5cm loigu ja vesivoodi on hea, ainult mitte telgis. Mistõttu tuli seda telki kolida veidi veel üheks ööks. Full-pompsud jälle lahti. Läheb naljakaks juba. Oh you bloody bastard (huumori mõistmiseks vaadata filmi "East is East"). Olen leidnud ka selle võlu telgis ööbimises, varem seda lihtsalt ei olnud.
Pärnus ja Pärnu rannas saime ka tsipa ringi möllatud ning siis Olustverre Liisile pinda käima. Grill ja tšill.
Kadi on nunnu väike tegelane, kuna ta tõi Saksamaalt oma suurte seikluste vahelt Oreo küpiseid ka, lihtsalt parimad.
+ 123-l afropatsil oli ka lõpuks aeg mu peast jalga lasta. Nagu ma mainisin, oli aeg. Ütleks veel kõrvalmärkusena, et need ei olnud ilu pärast vaid nende funktsioon oli linnuke kirja saada asjale, mida pikka aega tahtsin teha ja lõpuks võtsin julguse kokku ja tegin ära. Samas listis on veel benji hüppe ja parachuting.
Pilti ei tule.
Popkoorilaulupidu, kuhu alguses ei pidanud minema, kuid siis lõpuks ikka koos vana kooli kooriga, Kommertsiga, läksin, oli kohutavalt mõnus. Noodid sain kätte eelmine õhtu, korra jõudsin vanaisaga isegi läbi harjutada. Lava peal on ikka hoopis teine tunne kui vaadata. Laulmine tekitab hea tunde, aga selle peale ütleks nii, et mõnel olid laulud veel vähem selged või ei oska kohe üldse nooti lugeda, mina pole muidugi mingi ütleja enda oskusi arvestades. Repertuaaris oli nii häid kui halbu laule, enamasti ikka head ja klassika killast, nt "Insener Garini hüperboloid".
Ammu-ammu, 23.mai, oli ka etiketikursuse õhtusöök Uvega, aga oh, rumal mina, olen unustanud sellest kirjutada. Idee poolest tahaks lugeda, mis jama kunagi korda saatsin. Igastahes väga pidulik värk ülikondade ja kleitidega Atlantise restoranis, tunne oli nagu täiesti korralik inimene juba. Liisi selle peale lubas oma pulmad küünis teha. Aga kiidaks alkohoolseid jooke, mis olid osavalt asendatud mahladega, kuid valati pudelist, ning istumisplaani, kus Uve oli paigutanud mind enda paremale käele istuma, teadagi istub mehe paremal käel tema kõige tähtsam naine. Alguses ehmatas mu päris ära, aga sellel oli ka üllas eesmärk sättida meid kõiki ilusasti selle laua taha. Oli hea nii targa mehe kõrval einestada ja tema juttu kuulata. Eelmine lause ei kõla üldse hästi kui nüüd uuesti seda lugeda.
Üldse antud lubadused viimasel ajal on juba käest ära läinud: ambitsioonid, punane pea, superstaar...
Ja Kadri kirjutas Aleksandrist väga-väga kaunilt. Ta kolib sealt välja. Täna oli nukker seda tühja kohta Liisi voodi vastas vaadata aga eks iga lõpp ole millegi algus. Link Kadri blogisse, oskaks minagi kirjutada nagu humm, kuid sõnade asemel mängivad reaalitüüpi inimesed, nagu mina, arvudega.
Igatahes Pärnumaal: lebo, võrk, veel lebo, kitarrimängu. Telgi koha valinud mehele palun anda medal! Antud juhul järgmisel hommikul selgus, et valitud koht mahutas enda alla ka 5cm loigu ja vesivoodi on hea, ainult mitte telgis. Mistõttu tuli seda telki kolida veidi veel üheks ööks. Full-pompsud jälle lahti. Läheb naljakaks juba. Oh you bloody bastard (huumori mõistmiseks vaadata filmi "East is East"). Olen leidnud ka selle võlu telgis ööbimises, varem seda lihtsalt ei olnud.
Pärnus ja Pärnu rannas saime ka tsipa ringi möllatud ning siis Olustverre Liisile pinda käima. Grill ja tšill.
Kadi on nunnu väike tegelane, kuna ta tõi Saksamaalt oma suurte seikluste vahelt Oreo küpiseid ka, lihtsalt parimad.
+ 123-l afropatsil oli ka lõpuks aeg mu peast jalga lasta. Nagu ma mainisin, oli aeg. Ütleks veel kõrvalmärkusena, et need ei olnud ilu pärast vaid nende funktsioon oli linnuke kirja saada asjale, mida pikka aega tahtsin teha ja lõpuks võtsin julguse kokku ja tegin ära. Samas listis on veel benji hüppe ja parachuting.
Pilti ei tule.
Popkoorilaulupidu, kuhu alguses ei pidanud minema, kuid siis lõpuks ikka koos vana kooli kooriga, Kommertsiga, läksin, oli kohutavalt mõnus. Noodid sain kätte eelmine õhtu, korra jõudsin vanaisaga isegi läbi harjutada. Lava peal on ikka hoopis teine tunne kui vaadata. Laulmine tekitab hea tunde, aga selle peale ütleks nii, et mõnel olid laulud veel vähem selged või ei oska kohe üldse nooti lugeda, mina pole muidugi mingi ütleja enda oskusi arvestades. Repertuaaris oli nii häid kui halbu laule, enamasti ikka head ja klassika killast, nt "Insener Garini hüperboloid".
Ammu-ammu, 23.mai, oli ka etiketikursuse õhtusöök Uvega, aga oh, rumal mina, olen unustanud sellest kirjutada. Idee poolest tahaks lugeda, mis jama kunagi korda saatsin. Igastahes väga pidulik värk ülikondade ja kleitidega Atlantise restoranis, tunne oli nagu täiesti korralik inimene juba. Liisi selle peale lubas oma pulmad küünis teha. Aga kiidaks alkohoolseid jooke, mis olid osavalt asendatud mahladega, kuid valati pudelist, ning istumisplaani, kus Uve oli paigutanud mind enda paremale käele istuma, teadagi istub mehe paremal käel tema kõige tähtsam naine. Alguses ehmatas mu päris ära, aga sellel oli ka üllas eesmärk sättida meid kõiki ilusasti selle laua taha. Oli hea nii targa mehe kõrval einestada ja tema juttu kuulata. Eelmine lause ei kõla üldse hästi kui nüüd uuesti seda lugeda.
Üldse antud lubadused viimasel ajal on juba käest ära läinud: ambitsioonid, punane pea, superstaar...
Ja Kadri kirjutas Aleksandrist väga-väga kaunilt. Ta kolib sealt välja. Täna oli nukker seda tühja kohta Liisi voodi vastas vaadata aga eks iga lõpp ole millegi algus. Link Kadri blogisse, oskaks minagi kirjutada nagu humm, kuid sõnade asemel mängivad reaalitüüpi inimesed, nagu mina, arvudega.
