Türgi reis algas täpselt samal päeval, kui teistel oli kunstiajaloo arvestus, neljapäeval, mida nerdid tegema ei pidanud. Oli hea jälle Tallinna lennujaamas olla. Reisiärevus üks mõnusamaid tundeid. Peale vähese toiduga päeva ja 3,5 tunnist lendu jõudsime papsiga Türgis hotelli.

Järgmisel päeval, reedel, klassikaaslastel veel viimane arvestus, nautisime randa ja basseini ja veel soolast läbipaistvat vett. Ja ma ei põlenud ära, ime-ime. Päike nõrgaks jäänud vist. Rootsi laud on kõige ehedam ülesöömise võimalus. 2 korda päevas ikka.

2-päevane reis Pamukkale mäele ja Hierapolise linna oli küll väärt seda 6-tunnist bussisõitu. Ausalt ka. Sellist valget kivikaljut helesiniste basseinikestega juba naljalt mujal ei näe. Vesi oli ka hästi soe neis lombikestes, kogu aeg voolas. Antiiklinna fenomen minu jaoks oli arvatavasti see, et seal varemetes sai peal käia ja linnatänavatel kõndida, kujutada ette, kuidas 1500 aastat tagasi antiikinimesed seal ringi kõndisid ja igapäevaseid toimetusi tegid. Sarkofaage ja haudu oli seal samuti. Selle ekskursiooni "lemmikosaks" olid turistilõksud, kus korraga nii 5-6 suurt bussitäit rahvast. Nt vaibakudumistehas, nahavabrik, juveeliäri... Meie reisiseltskond ei olnud tõesti õige sihtgrupp.

Edasised puhkusepäevad olid tõeline laisa inimese puhkus. Täielik lebotamine. Õigus, Alanya linnas käisime shoppamas ka. Lahe linnamüür oli seal. 6km pikk kui ma ei eksi. Aga türklastest poemüüjad võiksid lõppude lõpuks aru saada, et põhjamaalasele kaupa juba pähe ei määri. Mida vähem segada, seda suurem tõenäosus, et ostavad. Vähemalt kehtis meie duo kohta.

Ärasõitmispäeva äratuse kellaaeg on kiitmistväärt. See oli lausa 5 paiku hommikul.

Eesti oli kaunisti külm.

Sebe bussid mõnusad, jõudsin isegi 2 filmi neis ära vaadata, "Black Swan" nende hulgas. Hoopis teistsugune kui ootasin, Hollywoodiliku filmi asemel leidsin deepi filmi, mis ei olnud isegi õnneliku lõpuga. Hästi tehtud.

Uus periood käib. Vana lõppes kaunilt, vaja veel vaid bioloogia arvestus teha. Lebo ots, loodame, et läbi ei kuku.

 Ei kukkunud, töö võit

Kunstiajalood ja kõik muud loomad on nüüdseks läbi. Rets rebastele tehtud. Hollandlased majutatud.

Alustades retsist, siis jooksutasime neid ikka kõvasti, pommirünnakud ja koirohi (mis koirohi?). Päeva alguses, tuleb tunnistada, oli küll veidi võimust joobunud. Päeva peale harjus ära, et rebased kummardadasid ja ülistasid. Enam ei saagi neid hirmutada sellega, et meie retsime teid. Thorny, Kaur ja Siim keerasid üsna tavalistest asjadest väga hõrke roogi keldris valmis. Isegi Ristikivile maitses. 

Kooke tegid nad meile ka. Amazing! See oli vist osa, mida eelmine aasta kõige rohkem ootasime. Aga kõht sai ruttu täis, siiski oli see lillade rebaste tehtud võileivatort kergelt öeldes imeline

Jooksma läksime B-klassiga, Tanel, mina, Harald ja Helena. Vähemalt nad laulsid kõvasti ja valesti.. Nali.. Ainult valesti.. Tantsida said kogu rahva ees. Laevade pommitamine Inglisillal oli kena lisand selle aasta retsile. Kalaga mängisid. Muidugi ka Toomemäe keerutamine, mis on rebaste jooksu lahedaim punkt. Tauri oli slacklinega ka kohal. Thorny nilbest punktist ei tahaks midagi mainida. Maskis mehi polnud, Uve rahul. 

Retsi tippsündmuseks muidugi õhtune tants, mis andis üllatavaid tulemusi. Hummidel kõige parem tants, aga kindlasti oli sellel oma osa ka Ristikivil, tõesti amazing. Ja kokkuvõttes üllatav võitja, looduslapsed, aga nad tõesti olid kõige ühtsemad ja paremad. Ärge pikka viha pidage reaalid....

Hollandlaste majutamine tuli üllatavalt hästi välja. Minu tšikk, Marie-Jose, jäi oma nädalaga rahule. Viisime neid nii AHHAAsse, kui Tallinna vanalinna. Aga haiged peovennad on nad küll, väsimatud. Erinevalt meist, kes me magasime nii tundides, kui ka üks tüüd magas keset pidu Aleksandris. Keset pidu... Nagu laste kantseldamine, kus pead teadma, kus sinu tüdruk on...

Rääkides arvestustest, siis need on minu jaoks nüüdseks läbi, kunstiajaloost sain ära (Nerd). Viimasel ajal on kõik nerdid minu jaoks. Kirjandus, Venku suulised. Vene üsna meeldiv, sain küsimustest kõigist aru. Bio ja mata järgmisel perioodil, aga see selleks, sest praegu saab nautida Türgit

Nii see algas...

Ausõna, vahepeal oli tõsine ka

Proovisime jäljendada oma suurt eeskuju härra Fantastilist!

Igaastane kohustuslik hüpe...

Jõudes linna 27. augusti õhtul, teadsin, et järgmised 2 päeva tulevad ühed suve raskemad nii emotsionaalses kui ka füüsilises mõttes. Nimelt planeeritud Aleksandrisse kolimine. Kõigepealt tuli aga tuba vanast pahnast tühjaks teha ning kõik kokku pakkida, sest erinevalt oma korterikaaslastest, kes elavad siiski Viljandi maakonna kandis, siis minul enam kodus asju eriliselt ei ole, seega pidingi kõike seda protsessima, mis kappide ja sahtlite põhja jäänud aastatega. Suurpuhastust ootas see asi juba ammu. Emotsionaalselt oli see raske mitte selle tõttu, et vanast kodust lahkuda tuleb, vaid selle tõttu, et nii palju on teha, aga asjad kuidagi peale pikka tegutsemist endiselt sama kaugel olevat.

Sama värk ka kolimispäeval. Teed ja teed, edasi nagu ei jõua. Aga on teada, et õhtuks peab kõik tehtud olema ja kõik Aleksandrisse sisse seatud. Lõpuks siiski õnnestus ennast ja oma kodinaid kohale vedada, sisse seada ja õhtul hakata päeva meenutama, selgus, et mõned asjad siiski veidi häguselt meeles.

Läks 5 päeva aega enne kui koduselt end tundsin... Alati siin käidud ju külalisena.

1. september edukalt hilinetud kooli 45min. Mis seal ikka, mis see klassijuhataja tund ja aktus siis ära ei ole. Kasulikud 15 viimast minutit.

Vahepeal suutsin oma geniaalsusega kaotada ära oma pangakaardi. Rimis, nüüdsest kodupood, makstes avastan, et seda lihtsalt ei ole. Piinlik küll, aga vähemalt müüja oli mõistev. Kuidagi sain sularahaga ära makstud. Ja paanitsesin kodu poole. Mõtlesin, kus, miks, kuidas?
Ahaa Kaubamaja... Tegin kiire kõne ja seal my precious oligi, õnneks nad ei olnud veel panka helistanud. Suurim vedamine pikema aja jooksul, väntasin rattaga kohale ja ära ma ta tõin!

3.septembril ehk siis eile läks kogu koolivärk täie hooga käima, alustades kunstiajalooga.

Enda ootusi on kõige keerulisem täita, rääkides minust....

Terve aasta planeeritud Vokka, Maarja maakoht Ida-Virumaal, minek jõudis lõpuks kätte. Vaatamata igasugustele kuupäevalistele takistustele alustasime 14. augustil Liisiga Tartust sõitu Jõhvi, edasi Vokka, märgiks ära laheda hüüdnime Thorny poolt Liisile: ".....jäänus". Maarja, lahe tüdruk, juba ootas Vokas, saanud sinna läbi Kohtla-Järve koos uute umbkeelsete "sõpradega". Mingil hetkel tuleb vene keele oskus kasuks. Väga vähe oli "Roosal suhkruvatil" suvel aega kokku saada.

Las söögiorgia alata! Sest kui miskit pole teha, siis mida teha, süüa.
Kaarte mängisime, Monopoly ka jõudsime 2 korda, isegi lõpuni mängida, Raekoja platsid ja Viru väljakud. See teeb nalja küll, kui Maarja ise väga-väga õhinas "Jess, ma saan 200 krooni kohe, ma olen seda nii-ii kaua oodanud". Ootamatult aga peab ta tulumaksu maksma, juhuslikult ka 200 krooni. Vähemalt oli naljakas. Kahjuks või õnneks ei möödunud ööd lakas ilma naeru, rumalate juttude ja muu seesuguseta.
Ujuma jõudsime vist vaid korra, arvestamata riietega märjaks saamist ja ühe tšiki skinny dippingut!

Ja neid kauneid ja vähem kauneid pilte, mis tegime, imet küll, aga Mariliis ei karda enam kaamerat niiviisi nagu enne. Tuli isegi mõni kaunis pildike...
Lahe 15cm nälkjas saunas on lahe, aga kui on vajadus, leia lahendus. Mõtleks kui tore oleks talle peale astuda, must ja ligane. Viisin ta parematele jahimaadele.
Traditsiooni mittepurustamise eesmärgil ei saanud külastamata jätta ka Toilat ja sõime ka see aasta küüslauguleibu. Soolased olid, aga mis need klassikud ikka ütlevad selle kohta...

17. augusti hommik oli planeeritud lahkumispäevana. Ja mina ärkan, kolmhark peas. Kohe üldse ei saanud ennast käima selle 4-tunnise unega. Igaüks läks oma teed, Liisi Tallinna, mina Tartu ja Maarja Jõhvist Vokka tagasi.


21.-23 toimus väike Pärnus käik Taneliga. Veel inimesi, kellele naeratada ja seda heas mõttes. Steffani pizza oli seekord natuke liig. Ülesöömine ei ole kerge diagnoos.
Keeping them details to myself.

3 päeva pärast hakkan kolima. New era in my life has already begun. Vähemalt alustan tasa ja targu.
Eks näis, kuidas me hakkame hakkama saama kõik kolmekesi Aleksandri kodus. Definetly some changes around there and in my life.

Liisi süntsi mainiks ka ära, sest see oli väga-väga-väga hea pidu. Had so much fun. Kukerpallid again. Seekord mitte selle peale, kes kõige rohkem teeb. Isegi tantsisin, midaaa, piltide järgi ütleks kõigile, kes neid nägid: "Oli tore teid tunda". Väike deep talk köögis veel ehk?

Polnudki alguses plaani Viljandi folgile minna, kuid tänu toredatele sõberitele ajasin oma suure paksu tagumiku ka kodust välja, Viljandi poole. Seekordne hääletamine sai koos Maarjaga toime pandud ja kohale me jõudsime. Taavet ja tema sõbralik kodu majutasid meid 3 ööd. Kuigi kontsertidega läks veidi kehvasti, kuna palju inimesi ja ülerahvastatus ja siukest värki. Järgmine aasta ehk Viru omale, kus mulle isiklikult meeldis rohkem paar aastat tagasi. Aga Viljandi seltskond oli super. Kadi oma ....teatriga. Ja need võtmekesed ja need uksed.. 

Tagasi tulime Taneliga häälega ja selline naljakas lugu on sellega... Saime Viljandist Puhja ilma suurema ootamiseta, aga Puhjas pidime tsipa kõndima maanteeni. Olime siis maanteel ja hakkab vihma tibutama. Ja tibutamine kasvab üle padukaks. Oh well, märg kassipoeg seisab teie ees. Oli aega "Raindance Maggiet" laulda... Jooksime bussi peale kiire otsusega. Need pilgud bussis! Mis teha, et vihmakest sadas. Eesti ühiskond on ikka nii hindav ja halvakspanev. Aktsepteerimist on väga vähe. Seda tõestas ka hiljem Kadi kohtumine kutiga, kes bussis meiega koos oli sõitnud, tundis mu ära. Inimesed olevat jõllitanud nagu ilmaimet, tegelikult oli ta purjus ka, sama ka siis kui rääkisime koolipompsu Hüvaga. 

Punased Kuumad Tšilli Piprad Tallinnas. Lihtsalt ülimalt hea kontsert. Ei seganud isegi väike vihm, mis hakkas sadama peale "Raindance Maggiet". Ausalt, sellel laulul on võluvõimed. Kirjeldamatu elamus. Head laulud, head soolod. Ööbimispaika sain uue sõbra pool, Kakumäel. Ja ühe tšikiga saime veel tuttavaks, kes oli just Belgias elanud 8 aastat. Cool people või see uncool, kumba pidi see nüüd käis. Peale RHCP kontserti täiesti teadmatult tellisin vürtsise pasta Vapianos koos tšilli pipardega. Tagasi tulles  kohtusin rongis Mikoga, ei pidanudki veetma 3 tundi ipodi seltsis. 

3. august oli kindlasti suve, kui mitte elu, parim päev!

Tartuffil seekord juhtusime normaalse filmi "Algajad" otsa, eelmise aasta Norra deep film sinna alla ei läinud. Ja ausõna, seekord ei laulnud "Raindance Maggiet"

Jaanipäeval oli mönus lebotamine Pärnumaal Taneli onu/tädi pool, pole kindel kumma, confused Marju on confused. Sinna jõudsin üldse sõjaväelaste bussiga, mille peale saamiseks pidin hommikul Otepääle sõitma, keeruline värk. Vähemalt sain tee peal mitu uut sõpra, 2 neist läksid Antslasse ja ellasid vahepeal sõpadele, et nood ikka õlled külma paneks. Toredad onud olid, kahju, et natu haisesid ja hammastega ka kõige paremad lood polnud. Naersime siis Oliveri ja Kadiga ka Taneli ja Joosepi üle, kes olid suutnud Pärnu rannas natuke indiaanlase moodi jumet võtta.
Igatahes Pärnumaal: lebo, võrk, veel lebo, kitarrimängu. Telgi koha valinud mehele palun anda medal! Antud juhul järgmisel hommikul selgus, et valitud koht mahutas enda alla ka 5cm loigu ja vesivoodi on hea, ainult mitte telgis. Mistõttu tuli seda telki kolida veidi veel üheks ööks. Full-pompsud jälle lahti. Läheb naljakaks juba. Oh you bloody bastard (huumori mõistmiseks vaadata filmi "East is East"). Olen leidnud ka selle võlu telgis ööbimises, varem seda lihtsalt ei olnud.
Pärnus ja Pärnu rannas saime ka tsipa ringi möllatud ning siis Olustverre Liisile pinda käima. Grill ja tšill.

Kadi on nunnu väike tegelane, kuna ta tõi Saksamaalt oma suurte seikluste vahelt Oreo küpiseid ka, lihtsalt parimad.
+ 123-l afropatsil oli ka lõpuks aeg mu peast jalga lasta. Nagu ma mainisin, oli aeg. Ütleks veel kõrvalmärkusena, et need ei olnud ilu pärast vaid nende funktsioon oli linnuke kirja saada asjale, mida pikka aega tahtsin teha ja lõpuks võtsin julguse kokku ja tegin ära. Samas listis on veel benji hüppe ja parachuting.
Pilti ei tule.

Popkoorilaulupidu, kuhu alguses ei pidanud minema, kuid siis lõpuks ikka koos vana kooli kooriga, Kommertsiga, läksin, oli kohutavalt mõnus. Noodid sain kätte eelmine õhtu, korra jõudsin vanaisaga isegi läbi harjutada. Lava peal on ikka hoopis teine tunne kui vaadata. Laulmine tekitab hea tunde, aga selle peale ütleks nii, et mõnel olid laulud veel vähem selged või ei oska kohe üldse nooti lugeda, mina pole muidugi mingi ütleja enda oskusi arvestades. Repertuaaris oli nii häid kui halbu laule, enamasti ikka head ja klassika killast, nt "Insener Garini hüperboloid".

Ammu-ammu, 23.mai, oli ka etiketikursuse õhtusöök Uvega, aga oh, rumal mina, olen unustanud sellest kirjutada. Idee poolest tahaks lugeda, mis jama kunagi korda saatsin. Igastahes väga pidulik värk ülikondade ja kleitidega Atlantise restoranis, tunne oli nagu täiesti korralik inimene juba. Liisi selle peale lubas oma pulmad küünis teha. Aga kiidaks alkohoolseid jooke, mis olid osavalt asendatud mahladega, kuid valati pudelist, ning istumisplaani, kus Uve oli paigutanud mind enda paremale käele istuma, teadagi istub mehe paremal käel tema kõige tähtsam naine. Alguses ehmatas mu päris ära, aga sellel oli ka üllas eesmärk sättida meid kõiki ilusasti selle laua taha. Oli hea nii targa mehe kõrval einestada ja tema juttu kuulata. Eelmine lause ei kõla üldse hästi kui nüüd uuesti seda lugeda.

Üldse antud lubadused viimasel ajal on juba käest ära läinud: ambitsioonid, punane pea, superstaar...

Ja Kadri kirjutas Aleksandrist väga-väga kaunilt. Ta kolib sealt välja. Täna oli nukker seda tühja kohta Liisi voodi vastas vaadata aga eks iga lõpp ole millegi algus. Link Kadri blogisse, oskaks minagi kirjutada nagu humm, kuid sõnade asemel mängivad reaalitüüpi inimesed, nagu mina, arvudega.

Alustaks sellest, kuidas suundusime klassiga seiklusparki Otepääl, sest kuuldused kandusid meie kõrvadeni, et seal uus rada, nimelt Kannatuste rada, avatud. Mõtlesime Kikuga, et ei hakkagi teistele radadele minema, sest Kannatuste rada panevat kannatamaja kaua. Uhkel sammul esimese atraktsiooni, 5meetrise köie, poole kõndides oli vaim valmis ja motivatsioon laes. Kuid kui juba tund aega seal köie otsas istuda, siis juba ei olnud enam nii hea olla. Väikese redeli abiga sain lõpuks end üles vinnatud, kuidagi ikka õnnestus. Margret üleval ootas ja naeris, ülejäänud rada läks veidi libedamalt, kuigi ütleks seda, et see rada ei ole mõeldud tüdrukutele ilma tugevate käelihasteta ehk siis lühidalt öeldes lähen ka mina nende alla. Oh, kaev. Läbi tehtud ja linnuke kirjas. "Kui raske see ikka olla saab!"

Tsau, tard, mis teed

Lõpp

Aga Kihnu reis meie klassiga oli küll ülim. Eelmine õhtu sõitsime neljakesi, Kadi, Tanel, Oliver ja mina Pärnusse, saime Taneli vanaema juures veel ööbida ka. Avastasime ööga pool Pärnut läbi. Ujumas ka käidud, mille peale ütleks Tanel kindlasti: "Wuhuu!" Steffanis ikka kõige paremad pitsad. Kihnu saabusime Kadiga nagu 2 pompsu... Vähemalt said teised naerda. Kui Kadile lõpuks elu sisse tuli sai meie telk huvitava nime.. Üht erilist sorti koobas... Esimesel õhtul õnnestus sõpadel Kihnu kohalik külapidu käima tõmmata, aga  mina, vana tont, magasin... Mingil hetkel sigines selline tore asi, nagu pihikivi, kus sai usaldusjuttu rääkida.

Teisel päeval tegime peaaegu ringi peale saarele ja kondasime ka Kihnu ilusaimas rannas või vähemalt nii nad väidavad. Kui aga mõte oli, et tagasi tulla, siis Pässiga reisisime veel edasi, väikeselt laiult keset merd oli võimalus minna ka paralleelselt kaldaga.
Mida lollakad ikka teevad, kui võimalust antakse. Igatahes panime mööda merd ajama, 20m kaldast kaugemal, meri sügavamaks ei läinud kui põlveni aga põhjas olid kivid, mis olid vetikatega kaetud, mitte kõige lemmikumad, aga see oli alles algus, peale tundi kõndimist mööda merd suundusime Pässiga kalda poole. Pilliroog ei olnud just vaimustatud meie tulekust ega me ka temast eriti vaimustatud polnud, oleks olnud matchete oleks saanud raiuda teed nagu džunglis. Kuskil pilliroo tee vahepeal oli ka väike tiigi moodi pilliroosupp, mille põhjas olid nõela teravusega pilliroojäänused. Mis seal ikka, edasi.
Väike niit ja märkame aiaposte. Jeee, tsivilisatsioon või seda me alguses arvasime. Karjus sai tsipa vihaseks vist, äsas elektriga jalga mulle, hiljem Pässile ka. Nagu pärast selgus oli see tõenäoliselt mägiveiste aedik, mere ääres, väga sopane. Lõpuks pääsesime vägagi tihedasse metsa, kus selgus, et vaarikaogad võivad päris teravad olla. Ja oh seda õnne ja rõõmu kui lõpuks karjamaale, tagasi tsivilisatsiooni jõudsime. Kohalik Kihnu tädike aitas meid teele tagasi ja aitasime omakorda ühel teisel mehel Edmundi jooma kutsuda. Kordaläinud päev.
Tagasi läbi Pärnu tulime nagu kõige suuremad pompsud üldse. Ettekujuteldamatu...


Haldjakõrvadega sai ka koolis ära käidud, sest kaotasin diili Kadile, mis oli magusasöömise peale, ma kogemata võtsin... 10km jooksu ka vaja ära teha...

Teisipäeval nägime Biomeedikumis laipu, it was awesome. End of story

Vahepeal toimunud haigelt palju asju, aga kellel pole aega kirjutada, muidugi minul..

16. oli sünnipäev ja ka arvestuste nädal ja ka mata arvestus, mis oli haigelt lebo kuna joppas tööga, kus oli sees siinusteoreemi tõestamine, mis oli ühtlasi ainuke teooriaosa, mille jõudsin üle vaadata. Too nädalavahetus oli ka matemaatika riiklik, kus skoorisin 4 punkti, aga see pole mingi näitaja, sest 24. kümnendikust olin vabariigis 17-18, kuna töö oli veidi raske juhtunud neil, siis esikoht sai 16 35-st. Sellest tehti Õhtulehte ka väga viis uudis pealkirjaga "Eesti haridus on katastroofi äärel" vms. Räägiti seal sellest, et 2 aasta pärast ei suuda lõpetajad ära teha matemaatika eksamit, kuna see aasta olümpiaaditegijad ei saanud isegi olümpiaaditööga hakkama, oh well, kallis riigikogu keskfraktsiooni liige, ma loodan, et olete ise neid ülesandeid näinud ja neid ka lahendada üritanud, milles ma siiralt kahtlen, kuid ausalt öeldes sellist jama pole ma ammu kuskilt lugenud ja lihtsameelsed eestlased kommentaariumis tunduvadki seda uskuvat.
Artikkel ise siin, kellel vähegi viitsimist seda lugeda.

Arvestuste nädal läks jälle üllatavalt hästi arvestades mu õppimise hulga vähesust, ütleksin nerd aga nerdil ja targal inimesel tuleb ikka vahet teha nagu keegi klassivend ütles mingi aeg tagasi...

Sünnipäeva highlightide hulka kuulub Narnia, mis on idee poolest mu pime garderoob ja karjumist "SKOOOOR" ei hakka seletama. Uku rikkus rummikommid minu jaoks vist mingiks ajaks ära, oma nilbe jutuga.. millestki, mida ma enam ei mäleta... Ruubiku kuubikud on leidnud endale uue kogunemispaiga minu kodus. Ja märgiks ära veel enda jaoks, et Marju Juuniorit tuleks toita või joota..  Ja Kadit võib nüüd vabalt Samaraks kutsuda, kuigi ta kas 1) lööb mu maha või 2) arvab, et ma olen kärbes, jälle. Muu jäägu nende jaoks, kes kohal olid.

Enne öölaulupidu tegime Johannale ka väikse üllatuse kookide ja kingitustega. Öölaulupidu ise oli haigelt mõnus üritus, isegi hääl ei läinud seekord ära + laulda sai, ka laulu, mille pärast mind koorist välja visati, sest ma läksin magamata sinna kohale ja ei jaganud nootidest ei ööd ega mütsi, huvitav kogemus, sain tagasi sisse, kui uuesti ette laulma läksin, aga seda võimalust poleks ka olnud kui Kadi poleks rääkimas käinud Kerpaga...

Uus periood koos Uve etiketitunniga algas. Peale pikka päeva on hea kuulata kuidas ta räägib ja tihti teemast kõrvale kaldub, ise pärast nentides, et oleme jubedas ajahädas.


Vaid 4 nädalat veel suveni :)

Rääkides täna hommikusest vene keele arvestusest, mis pani haigelt stressama, kuigi hinne tuli 5, mis pole minu puhul mingi näitaja, siis on see nüüd läbi ja ülejäänud 2 arvestust on halelebod. Kekasse oli ka vajalik minna, sest nu, kõrgust vaid meeter hüpata on suht nutune ikkagi, nii et uuele katsele, Päss õpetas õigesti seljaga hüppamist ja värki-särki, Iff demonstreeris mingisugust rulli tehnikat ka, pole üldse paha, kui nalja saab, igatahes, hüppasin 1.20, väga naiss värk.
Eile käisime Taneli pool grillimas ka ja oi kuidas kutid ja Kadi (kes peaaegu kvalifitseeruks ka sinna) naersid tund aega selle üle, kuidas ma üritasin ruubiku kuubikut kokku panna, oh wait, see õnnestus juuksuri juures, säh teile, hakkama sain, ei olegi kalendrit vaja. Geo sai ka igaveseks läbi ja elu on lill.
+ Prolly mina ja Kadi ei tarvita seeni, eksju! ainult natu -.-

Kerpa kooriasjade aja valik on täiuslik!

Veel lisada, et uued Treffneri newfäägid on ka kohal. Feels like last year, ma täitsa mäletan, mis lahe elevus see oli, nagu oleks tõesti midagi nii suurt oodata, prolly see tuli sellest, et olime suutnud saavutada seda, milleni palju pürgisid ja tahtsid, aga hea tunne oli tõesti kevadel, ei väsi seda kordamast. Teine kord elus, kui ma reaalselt ootasin kooli, esimene oli siis kui 1. klass hakkas, sest ma vihkasin lasteaeda, kuna seal sunniti magama -.-
Nobody likes things that are forced on them.

Ja seda ka: "Ennast kiitmast ma ei väsi, kui väsin, siis puhkan ja alustan otsast peale"

Legendaarne 3km kohvritega maci, Prantsusmaal

Apelsiniraks!

Hispaania on teisel pool vett

Liisil oli haigelt hea kala, golden bream vist kui ma ei eksi

Näeb välja nagu legit pilt "Pohmakast"

See pilt ikka meeldib, mida lennukat sammu

Pilt on puhtalt maasikate pärast 

Jap, see vasakpoolne on meie treener, Eric, oma Rey Berry prillidega (loe: reiperitega)

Alustades siis kolmanda Portugali postiga, oleme ise nüüd Faro lennujaamas, ootamas oma esimest lendu kodu poole.

Neljapäev ja reede sai kokku ujutud 21 km. Legendaarne trenn oli reede õhtul, kui isegi Eric ujuma tuli, arvas, et on kerge, aga pidi vist veidike pettuma ja maine, mida eesti ujujad nädal aega üleval proovisid hoida, kadus umbes 10 minutiga, kui üritasime proovida kohalike poolt vägagi harrastatavat spordiala, nimelt vees kõndimist põhimõtteliselt, mingisugused vööd olid ümber, mis meid veepinnal hoidsid ja siis lihtsalt üritad joosta, oh well, seda me suutsime vaid 600m teha, väga naljakaks kiskus kätte ära. Aga siuke lahe seik ka veel, et enne trenni lõhkusin ühe plätu ära, peale trenni teise ja siis polnudki enam nagu midagi teha, kui plätud ära visata, aga pagan poodi oli ka veel vaja minna, nujah, eks ma siis lasingi seal ilma jalanõudeta tänaval ja paaris poes ka ringi.... Nagunii juba vilistati ja karjuti iga kord kui möödusime.

Laupäeval, meie viimasel Portugali päeval oli noh, ütleme nii, et super ilm, vihma sadas, trenni jõudes olime phmts lahedasti märjad ikkagi. Trenni kannatas ka veel umbes pool tundi, siis toimus mul mingisugune breakdown, ei mingit normaalset lihastetööd ega ka mõttetööd, tuimalt tiksusin seal, minu mõõt oli ikka täiesti täis, pole õrna aimugi, palju kokku tuli. Serru mainis pärast trenni, et hakkas meenutama elustusvõtteid, kui juhuslikult peaks midagi minuga juhtuma, surnumatja nägu ftw. Duširuumi kontserdist ei hakkaks üldse pikemalt rääkimagi.

Viisime rattad ka ära ja siis no jou, läks veits lappama ära. Täitsa õhust tekkis selline imeline idee, et 4 tundi aega, läheks käiks ookeani juures veel ujumas korra, kell näitas 23.30. Mõeldud, tehtud, asjad ruttu kokku, ujukad selga, teega oli veits raskusi juba alguses, aga see ei takistanud meie suurejoonelisi plaane. Esimene takistus ootas ees, kui olime lõksus nagu siga aia taga. Aga savi, lähme üle aia, millegagi peab ju elu huvitavaks tegema, point selles, et aed oli umbes 3 meetrit ja otsas veel mingid ogad ka. Aia ülesse jõudes alla ikka ei tahtnud tulla: "Ouuu, Kristjan, aita alla!" Naiss paanika. Kadu oli üks plätu (jah, ma lõhkusin veel ühe plätu ära!) ja küünarnukk ei tunne end ka just kõige paremini, aga arvasime, et sellega on rasked ajad läbi. Oojee, isegi liivatee, kindlalt ookeanini välja... Aga siis see lõppes ära ja halepime oli.. Daipohh lähme läbi võsa, kaugel see ookean ikka olla saab, nu too oli ikka haige võsa, no fulltihnik. Vähemalt pool tundi murdsime läbi selle, igasuguste sajatuste saatel ja naeru oli ka, et kus me ikkagi oleme.... Ja lõpuks rõõmuhõisete saatel jõuamegi ookeani äärde. Haiged lained olid, aga vesi oli super hea. tõmbas paar korda vee allagi.

Ja praeguseks istume juba mingis lux bussis, kus ees mingi kaamera näitab teed ja bussijuht soovis isiklikult head reisi. 1 lend veel jäänud...

PS! Kodus on hea magada!

Peale pühapäevast lebo hakkasid esmaspäeval siis trennid, päeva peale tuli 11 km, üritasime päevitada ka veidi basseini ääres, päike päris hästi võttis + ma pole punane. Liisi poole trenni pealt jooksis ka meie hotelli juurde ja tervitas! Ise poolalasti muidugi, nagu tavaline. Ikka päris õhtul tekkis siuke väike apelsini isu, väike apelsiniraks majaka juures, me veits rohelised selles apelsini värgis... Aga kätte saime, teisest kohast saime sidrunit ka. Haigelt head olid, mahla pritsis terve põranda täis.

Teisipäeval oli vinks-vonks surm, kokku 11,7 km. Väike päevitus jälle. Õhtuses trennis suutsin jalale tõmmata basseiniäärega laheda verise triibu ja väike accident rattaga juhtus ka, nimelt poest tulles oli mingi segadus ja sõitsin Serrule tagant haigelt sisse, saltot ei pannud küll, aga adreka laksu, sinika ja keti mahatulemise ikka sain..

Täna jäi õhtune trenn ära, hommikul jalgu ja 5km täpselt, õhtul läksime võrku mängima ja peale selle, et naeru jätkus 2,5 tunniks, ühines meiega ka prantsuse olümpialootus, mingisugune jooksja, 3000m takistusjooks, aga tundus küll täitsa sportlane olevat. Ja poode tundub ka siin olevat...

Kõik algas siis reedel 16. märtsil kell 6.30 Tartu bussijaamast bussi peale minnes, sama bussi peal olid ka koolikaaslased, kes läksid Hollandisse ja Prantsusmaale. Muidugi suutsin ma prillid alguses koju jätta ja sõitsime turboga tagasi, olin phmts viimane, kes bussi peale sai. Kohver oli seekord 12,1 kg vist, haige võit, pole enne juhtunud. Prantsusmaal otsisime Maci, 2min autoga võrdub 3km jala, einoh, oli vist väärt siiski see Big Mac. Unistuseks teleport. Prantsusmaalt saime ka siis ilusasti Portugali. Esimene öö möödus treeneriga ühes toas, sest neil ei olnud and alguses 3st tuba, vähemalt toidupakk oli kasulik, kiire seedimisega on raske söömata olla, you know.

Laupäeval saime juba esimest trenni tunda, ujula haigelt lähedal seekord, mingi 5min ainult.
Aga Eric (treener) meil hulluks lännu ja mina isiklikult ujusin 7,3 km jah, just nii. Ja lõunasöögist rääkides... Toodi siis kõrvitsasupp (mida me oleme iga päev nautida saanud), peale seda väike pitsa, kõhud juba väga täis, vähemalt meil, tüdrukutel, ütles siis tädi, et tuleb kas steak või cake, ei kuulnud täpselt, lootsime kooki juba, sest kõht haletäis, ja siis tuli liha... Ja siis veel magustoit. Jou, veeresime oma tuppa, oma suurte kõhtudega, lennukisse ei lastaks kui trenni ei teeks.
Ja siis tuli Liisi meile külla siia, läksime randa otsima, tunnike kõndisime, sest õiget teed ei eksisteerinudki. Sõime Golden Breami ka , valge lihaga kala, hullult hea oli. Pilte jagan pärast , sest need Kristeli ja Liisi käes, ise pole ühtki pilti teinud, anna andeks, emme, Ipadi lollakad pildid vist ei loe...
Õhtul istusime Monte Gordos baaris ja wifis, mu pildifail fb oli ka 4x ühte pilti üles , aga haigelt mõnus oli, jäin veel teise linna ka...

Hommik helge, võtsime rattad, veits ookeani ääres tšillimist, vesi veel haigelt külm, aga nutame ja läheme ujuma mingi päev..
Peale lõunast 2-tunnist uinakut, nats pikemaks venis kui plaanisime, Liisi juurde sõit algas küll halvasti, ratast ei saanud korralikult kätte, rebin ja lõpuks ikka saan, siis avastan, et kett tuli maha, jou, ma oma väikeste näpukestega panin, tagasi, aga nuh jah, tuli jälle maha, sain tagasi, tuli kasuks see mitte tibi olemine, sain hakkama musta tööga ja tõesti oli must töö, oleks keegi näppe näinud... Uuhhh! Olime just maha istunud Liisiga ja Kristjan helistab, et söök algas just, tund aega varem kui pidi! 10 minutiga 4 km rattal, mõelge ise mu kiiruse peale, mida paganat, aga tasus ära see jooksmine, nüüd siis lebos ära ja homme haiged trennid hakkavad pihta...

Päikest teile :)

Ehk siis vaäike post Portugalist siis, üritan Ipadiga ka miskit kirjutada, sellest kuidas Johanna minu juures, ma tema juures ja kuidas Kadi kodune kodu on kodune.

Well, Johanna siis käis reedel minu juures ja laupäeval ma kuidagi läbi vihma ja jää jõudsin tema juurde, muidugi sõitsin õigest peatusest mööda ja pidin 10min tagasi kõndima. Päss, Taavet ja Tann lendasid ka pulti. Veits sai trollitud ja vaatasime Dexterit, spoiler alert, Rita sai surma, andke andeks pidin mainima, Johanna tubli tidrik tegi muffinseid ka.

Aga pühapäeva päeva paiku jooksin suure stressiga bussi peale, et Lähtele Kadi juurde minna. Ta umbes 5min seletas kuidas maha saada, igasuguste palgihunnikute, sildade ja värgiga. Kadil halemõnus kodu, selline täispuidust põrandate ja antiikmööbliga, me likey, siuke 4. Kodu mul vist juba... Võrdluseks, et oli samavõrdne Aleksandriga. Kadii tegi kannaaa, söödab paksuks, salaplaan tal. Mingi hetk printisime noote välja ja hakkasime lampi muusikat tegema, Kadi mingisugune klaverivirtuoos meil. Ja lauluviis: "Nussa, nussa..." laulda seda "Ai seo te pego" viisiga, kirjutasin valesti prolly. "We were once so cute, what happened to us" vaatasime pildialbumeid ja heietasime vanu mälestusi. Üritasin siis oma parketihunniku ( jap slept like a king) otsas magama jääda, aga Kadi tappis ikka veel oma zombisi ja siis kasvatas farmi ka veel... "Oh god, not now. Yes, this is bear.."
Hommikul oli soenguks kolmhark ja hääl meenutas II bassi...

Kohe räägin Portugalist ka...

Blogima ajas üks väga minulik lause, mis kostus kõrvu imelikul kombel sarjast "How I Met Your Mother". "I'm surrounded by idiots and I'm the biggest one", kuigi Barney ütles ainult esimese poole sellest lausest... Vahepeal väga teemas

Vahepeal sai klassiga Kuutsekal käidud, järgmine kord (kuna iganes see ka ei tuleks) lasen end vist isegi juba kiivriga parki, kuigi eelmine aasta sai Soomes nii suuskade kui ka lauaga päris mitu korda juba õhku, kuigi kiirus võiks suurem olla... Klassivenna head elufilosoofia tegi tuju kohe päris heaks: "Aga oota, seisa, vaata otse ette, kaugele, ilus või mis?" Jah, okei, kõlab veits läilalt, aga tõesti ilus lumine vaade oli Eestile (mille lumine tolm saab varsti veidikeseks jalgadelt pühitud ja asendatud well.. liivaga.. ).

Oskari sünnipäev, kes teab see teab... oli päris.. huvitav, highlighte igaks juhuks ei hakkaks nii avalikult küll mainima, aga sai tantsitud ja Gerdaga sain tuttavaks, ilmselgelt olime mõlemad üksteisest palju kuulnud, aga mitte kunagi kohtunud ja kui Uku korduvalt lund või noh, jääd näkku suutis pilduda, läks päris sõjaks lahti..

Ja see bet Pässiga, mille võitja sai auhinnaks koogi. Oh, Päss, sa pole minu tahtejõust vist mitte midagi kuulnud, Keep your eyes on the prize. Igastahes challenge oli mitte süüa terve õhtu jooksul Aleksandris mitte midagi (ma vist olin phmts ainult hommikut söönud, kõht oli VÄGA tühi). Scumbag ostis veel ekstra mu õrritamiseks suure purgi Nutellat ja pehmet saia... Aga ma ei murdunud ja kook oli haigelt hea! Totally worth it.

Aaa ja kolmanda perioodi kohta nii palju, et hale nerd ja luckis kõik perioodihinded 5. Mwahahah. Ise ka imestasin... Aga see füüsika töö oli küll haige mõnitamine, jätan siinkohal mainimata miks, aga Oks paneb hästi.
Informaatikas areneb mu scratchi mehike nurgas ja uss on forever alone...

Pässi soovil siis... Ta arvab, et zombirünnak on alanud, vihje pildile. Ja vihje pealkirjas kõrvaltoale :D Oh well...

Tore nädalavahetus on olnud, kõige olulisemal hetkel veab hääl alt, story of my life, ju siis polnud pinge piisavalt suur. Sest et koorilaager ja luukamber on ilmselgelt lemmikasjad. Kuigi tõdeda tuleb, et päris hästi korraldatud oli laager, väike rebaste rets (kus ma lootsin, et rebased pannakse terve koori ette laulma, aga aeti hoopis keldrisse) Spordimängud kulgesid päris edukalt. Serv ka juba edeneb sensei Kadi käe all... Kinniseotult Liisi Kalakesega suutsime päris hästi pallile pihta saada, vahepeal toimus mingi tagalohisemine aga see selleks ja pinge all kui tuli penalt sisse lüüa, ei toimunudki mingisugust murdumist, ilusasti sisse, viik oli lõpuks sopraniga, aga toetajaid oli meil rohkem. SUCCESS "Laulda me (alt) ei oska, aga spordis oleme kõvad" Peaaegu, viimases õhupallimängus tehti mingi kampakas 4 poisi poolt ja see minu õhupall purustati osavalt nende poolt ja aldid jäimegi koogist ilma, aga pole hullu. Lemmikaeg koos Uku kitarriga ei jäänud tulemata. See oli siis, kui lauluoskus polnud veel mind üksi jätnud, sest järgmine päev luukamber ei mõjunud üldse hästi ja ma feilisin päris ilusasti.. aga see selleks. Tegelik mu lemmikaeg oli kõigi nende asjade vahepeal... Lihtsalt mainin.... Beautiful words are beautiful.

Väga. Magamata. Öö. Viimases proovis oleks PEAAEGU juba magama jäänud. Koju jõudes tund aega vannis ja siis ootas vooooooodi.,, Haigelt hea oli, kell 8 ma juba phmts magasin. 14 tundi lasin.... Like a pomps ärkasin hommikul....

Nüüdseks juba 3 nädalat vist trennis käinud, põhitrennis, Ericu all. Isegi kummiga juba sai ujutud ja oi kui palju nalja see koolis teistele valmistas "kummita ka vahepeal?" -.- . Aga ei kurda, üks päev (tõenäoliselt mingi kooripäev ka) kui trennist tagasi tulles läbi pakase rühkisin, tuli selline lollakas lauluke pähe: "Kalorid põlevad, meie saleneme, ilusad kehad saavad meitele" Jah, mul pole ka õrna aimugi. Trenniga ja vana rutiiniga juba ära harjunud, enam ei teki enne trenni siukest tunnet, et dafuq am I doing here... Ja õhtune väsimus on kõike seda väärt.

Kuskil 2 nädalat tagasi reedel oli B-klasside akadeemiline öö. Aa ja enne seda oli missi- ja misterivõistlus ka, see vajab märkimist, sest Aksel sai II ja Robin I ning Kerli I ja Liisi III koha. Kohe alguses toimus ka mu isiklik lahe intsident õpetaja Mägiga aga see selleks. Kutsuti siis algul kõik aulasse ja mingi nomnomimine tutvumismängud toimusid. Well ükski nimi niimoodi meelde ei jäänd, aga mis seal ikka.
Loeng oli epic, 2h kõik kuulasid, demineerija rääkis pommidest ja sh ka plahvatanud inimestest. Pommijäänuseid sai käega ka katsuda.
Sportmängud jäid viiki kolme klassi vahel ja ma osalesin neil täpselt nii palju, et rando kandis mind ühest saali otsast teise, selle võistluse me vist isegi võitsime. Ei pea ma ennast just kõige sportlikumaks inimeseks. Ja ütleme nii, et Rando jookseb koos minuga seljas 2x kiiremini, kui mina üksi. Ja enam ta meie klassis ei käi :/ R.I.P, kaotasime ta Kivilinnale... sellega oli ka mingi kamm, et alguses pidi üldse D-klassi minema, aga ei tea ma... oleks võinud ikka jääda, meenuvad naljad nagu "Teeme suure siili" jne
Peale klassidevahelisi võistlusi sai veits võrku ka mängitud (sest ma ilmselgelt käin nüüd koolis võrgutrennis), aga ainuke asi , mis puudu on, on ilus tugev serv, see ajab mind haigelt ketasse tegelt, et ta kohe üldse välja ei tule, sest phmts everybody else manages to do it...
Fotojahist jagan vaid 11.b videot, sest teistel oli mitukümmend pilti...
Ülejäänud öö sisustas Just Dance Wiiiil. poolteist tundi vist Kadiga lasime järjest vahepeal seda tantsu seal, 9gag has lost my soul....
Väga hää õhtu oli, ei kurda....

Mata olümpiaadi edukat esinemist ei saa ka jätta mainimata, 4. koht tuli ära, 60 oli õpilasi, koht linnas on parem, kui koolis... Jaamh.. Inka kõne ülesehitus oli epic: sissejuhatus, IMPROOOO, kokkuvõte, enesekindlusest ei jäänud üldse puudu, vähemalt ma ise tundusin vägagi uskuvat millest räägin ehk siis sel juhul space technology...

Vene keele lolluseid on ikka epic palju, mõned sõnavead siis nt: 

гулпый on nüüdsest ajast rumal ,mitte глупый, russian level - гулпый 

suur kirjutatakse tegelikult niimoodi: польшой

дедушка on teadupärast ju tütarlaps...
Siiralt arvasin nii, ei olnudki ambitsioon nalja teha :(. Tööd on mul ju viied (v.a kuulamine, mis on loto ja see jama, kus tuleb sõnu lausesse panna panna) aga lauseid ei tule ühtegi kui rääkida on vaja, siis on suu vett täis... ja pingutusest lilla... I AM trying god damn it.

Kadri saatis umbes tsipa aega tagasi siukse lingi: 

Esimesel sekundil küll kõlli ära ei käinud... 

Homme on koorilaager... Just saying

Well yeah, sest ma mainin kohe kiirelt oma jõuludest ja aastavahetusest.

Jõulud veetsi...
Aahh fuck this shit, kes ikka jõuludest kuulda tahab: maal, perega, palju süüa, kingitused, üsnagi mainstream jõulud, aga vean kihla, et enamik inimesi ei laula selleks, et pakke kätte saada, but I did. Ja mu isale meeldib selle peale öelda, et "mai uskunud ealeski, et sa laulda oskad" Ei tea nüüd kas uskuda tema juttu või mitte.... Kerpa ees ikka laulda ei julge. Vb nüüd juba läheks paremini, eelmistel kordadel oli liiga palju kaalul, nt koorist välja viskamine, mis oleks enesehinnangule küll täitsa hävitavalt mõjunud...

Aastavahetus möödus peamiselt sõpradega... ei kurda, lahedad inimesed on... Ja gossip ei ole elu.

Kunagi detsembri lõpus peale Auras käiku ja vana treeneriga jutuajamist, tekkis mõte Maarjaga, et äkki minna ujuma tagasi, kuna trenni on ju vaja teha ja endal tunne on küll, et ümar on ka vorm. Plaan oli alguses siis minna hobitrenni. See teisipäev siis läksingi üle pooleteise aasta uuesti ujuma. Tsipa lahjaks jäi minu jaoks, aga ei suutnud siiski otsustada, mis edasi saab. Well, neljapäeval, peale võrgutrenni (seekord ei saanud palliga näkku, skill kasvab) ja veepalli mängimist hobitrennis otsustasin siiski proovida põhigruppi... Beware... Esmaspäev

Ja muide teadmiseks kõigile, kes veel avastanud ei ole, et Rademar ei ole mitte ainult lõunakas, VAID ka Taskus ning mind-blown on ka veel see, et lõunaka juurest kesklinna ei pea sõitma 10min, saab hakkama ka 30min ja suure ringiga, et saaks kodulinna ka veel selgemaks, 7min oodata on maaainstreeeam.

Well ja somehow jään mina alati süüdi, mai tea kuidas see küll võimalik on, aga noh sõnaosavad mehed keeravad asjad teistpidi ja ma suht speechless, today at school... Just saying