Umbes kuu aega tagasi õnnestus minul, kes ma kadestasin töötavaid inimesi juba eelmine suvi, hankida endale töökoht. Läbisin motivatsioonikirja, kodutöö ja intervjuu vooru. Ei meenutanudki intervjuul "I potato" stiili. Töö tõttu olen uurinud igasuguseid erinevaid veebilehti ja avastanud endalegi üllatuseks tõelisi pärleid, millest väga vaimustunud.

Esimeseks leiuks on Sseko Designs, kes teevad Aafrikas igasuguseid tooteid sandaalidest käekottideni. Kõige märkimisväärsem on see, et Ugandas, kus tehakse sandaale, on nende missiooniks naiste ülikooli saatmine, kes muidu pere survel või raha puudumisel sinna ei jõua. Seega läheb osa naiste palgast nende ülikoolifondi, mida saab välja võtta alles siis, kui ülikoolimakse aeg,  et vältida pere takistamist ja raha enneaegset kasutamist. Kõige tipuks on need sandaalid nii paganama kaunid, et just selliseid olekski mul vaja. Aga raha pole nii odav ka.

Lõbustan oma pooltteist lugejat mõnede Gruusia piltidega:

Õigus, tuli meelde, et praegu on elu üks pingelisemaid eksamiperioode. Tundub, et pingeline on ainult paar päeva enne eksamit ja eksamipäev, ülejäänud aja enamik meist logeleb ja üritab oma suurt hulka vaba aega täita. Loodan, et soovitud ülikoolikoht ikkagi tuleb, sest nagu selgub olen otsustanud pürgida just sinna erialale, kus lävendit ei ole ehk siis kõik kohad täidetakse pingerea alusel.

Täna leidsi veel paar head lehekülge, mis mulle nalja/kasulikku infot pakkusid:
Grouchy Rabbit - naljakad "edu võtmed"; faktid; õpetused, kuidas käitud
Näiteks "Ilmselge märk, et asjad ei lähe nii hästi nagu peaksid - Sinu kaksik unustab, et sul on sünnipäev
"To do list - pane Facebookis oma nimeks "No one", seejärel vajuta meeldib teiste inimeste piltide ja staatuste all"
Not Always Right - lehekülg, kuhu postitatakse huvitavad juhtumised klientidega suhtlemisel, tuleb välja, et klient ei olegi alati kuningas.

PS kui keegi ütleb, et tal läheb 5 minutit, siis küsige, kas tavalist minutit või Itaalia minutit. Sest Gruusias me ikka leidsime, et itaallased jäid tihti hiljaks, sest neil on lihtsalt teistsuguse pikkusega minutid.

Väga kaunis maa. Samas kontrastide maa. Külastasin seda just veebruari lõpus.
Üritan veidi jagada ka seda kaunidust ja muid Gruusia pooli.

Söök
Kõige levinum toit neil oli ilmselt Hatšapuri, mis on põhimõtteliselt sai koos üsna soolase juustuga. Samas saab hatšapurit teha ka ubadega. Eriti lahedad olid veel ka ülisuured pelmeenid, mis umbes tennisepalli suurused ja sees liha ja mingi soolane vedelik. Pärast kahte nädalat Gruusias tundsin, et vajan rasva-, saia- ja soolavaba dieeti, sest eestlase seedimise jaoks oli seda lihtsalt liiga palju. Ei kujuta ette, kuidas oleks seal elada kauem kui kuu.

Jook
Kuhu jääb siis söök ilma joogita. Naljakas oli, et kvaliteetõlu oli nii klaaspudelites kui ka 2-liitristes balloonides a.k.a pompsupudelites. Siiski enamasti joodi seal veini ja Gruusias on oi-oi kui head veinid.

Autojuhid
Hullud. HULLUD autojuhid. Pole ühtegi sebrat ei väikeses külas ega ka pealinnas Tbilisis. Olude sunnil jooksime siis üle kuue autosõiduraja, et Tbilisis teisele poole teed saada. Enne veidi hoiatati ka, et vasakule-paremale tuleb vaadata vähemalt 3 korda mõlemale poole, et ellu jääda.

Eluolu
Põhilised on kontrastid, mis seal valitsevad. Väljast ilus maja võib seest olla veel täiesti nõuka ja iganenud maja omanikul võib olla uhke uus Jeep. Leidsime ka ühe wc-potita tualeti ehk siis auk põrandas korralikus restoranis ja vaata ise kuidas hakkama saad noor kena daam. Kuigi Stalin oli pärit Gruusiast, oli tema kuju suvaliselt turuplatsilt leida siiski veidi koomiline.

Prügi
Palju, palju prügi igal pool tänava ääres. Milleks Teile prügikastid, mu sõbrad?

Keel
Nende tähestik tekitas natuke küsimusi, et miks seda nüüd vaja on. Samas sai kohalikega suhelda väga hästi vene keeles. Nad rääkivat kõik väga head vene keelt. Aga oodake, ma ju ei oska vene keelt!?

Suusatamine
Suusalaentus toimus suure platsi peal ja igal mehel oli oma putka püsti pandud, kirjeldamiseks sobib vaid üks sõna: "kaos". Ilma gruusia poisita oleks me tõenäoliselt maksnud kolm korda rohkem kui vaja või siis üldse ilma suuskade ja lumelaudadeta jäänud. Tunnipileteid mäel polnud, vaid ühe korra pilet või päevapilet.

Ja lõppude lõpuks oli see suitsetamine hea lõpp meie reisile, sest igal pool baarides see lubatud, see lõppes sellega, et lennujaama jõudes olime kõik kõndivad tuhatoosid.

Tegelikult oli väga tore riik ja inimesed seal, lihtsalt kontrastid on nii suured alguses on raske harjuda ja hoomata. Maastik on näiteks väga maaliline, seda oskame me kõik hinnata!

Lugesin Uku blogi ja siis tuli ka väike tahtmine natuke kirjutada sellest, millega tegelen. Meenutades eelmist korda, kui blogimises pausi tegin, meenub, et tegin seda Interneti turvalisuse pärast. Kõik on kõigile nähtav ja loetav ja kasutatav. Samas leidsin, et siin vist ei ole midagi, millega halba, kurja teha.

Suve lõpus täiesti juhuslikult õnnestus mul saada Sloveeniasse projektile "Ditching Wifi for the Wildlife". Lootsin, et see tuleb nagu üks osa mu lemmiksarjast "The Amazing Race" Ausalt öeldes väga puudu ei tulnud -  ekstreemsetes oludes tuli sealgi kohati hakkama saada. Kalju otsas rippudes sain aru, et lihased on veel väga nõrgad ja sellise spordi jaoks on vaja sõrmelihaseid. Jah, just sõrmelihaseid, mille üle pingutamisel valutab terve käsivars. Samas mägimatkad on andnud kõige parema tunde, kui jõuad 35 inimesega 2000 meetri kõrgusele.

Nii palju siis sellest...