Umbes kuu aega tagasi õnnestus minul, kes ma kadestasin töötavaid inimesi juba eelmine suvi, hankida endale töökoht. Läbisin motivatsioonikirja, kodutöö ja intervjuu vooru. Ei meenutanudki intervjuul "I potato" stiili. Töö tõttu olen uurinud igasuguseid erinevaid veebilehti ja avastanud endalegi üllatuseks tõelisi pärleid, millest väga vaimustunud.

Esimeseks leiuks on Sseko Designs, kes teevad Aafrikas igasuguseid tooteid sandaalidest käekottideni. Kõige märkimisväärsem on see, et Ugandas, kus tehakse sandaale, on nende missiooniks naiste ülikooli saatmine, kes muidu pere survel või raha puudumisel sinna ei jõua. Seega läheb osa naiste palgast nende ülikoolifondi, mida saab välja võtta alles siis, kui ülikoolimakse aeg,  et vältida pere takistamist ja raha enneaegset kasutamist. Kõige tipuks on need sandaalid nii paganama kaunid, et just selliseid olekski mul vaja. Aga raha pole nii odav ka.

Lõbustan oma pooltteist lugejat mõnede Gruusia piltidega:

Õigus, tuli meelde, et praegu on elu üks pingelisemaid eksamiperioode. Tundub, et pingeline on ainult paar päeva enne eksamit ja eksamipäev, ülejäänud aja enamik meist logeleb ja üritab oma suurt hulka vaba aega täita. Loodan, et soovitud ülikoolikoht ikkagi tuleb, sest nagu selgub olen otsustanud pürgida just sinna erialale, kus lävendit ei ole ehk siis kõik kohad täidetakse pingerea alusel.

Täna leidsi veel paar head lehekülge, mis mulle nalja/kasulikku infot pakkusid:
Grouchy Rabbit - naljakad "edu võtmed"; faktid; õpetused, kuidas käitud
Näiteks "Ilmselge märk, et asjad ei lähe nii hästi nagu peaksid - Sinu kaksik unustab, et sul on sünnipäev
"To do list - pane Facebookis oma nimeks "No one", seejärel vajuta meeldib teiste inimeste piltide ja staatuste all"
Not Always Right - lehekülg, kuhu postitatakse huvitavad juhtumised klientidega suhtlemisel, tuleb välja, et klient ei olegi alati kuningas.

PS kui keegi ütleb, et tal läheb 5 minutit, siis küsige, kas tavalist minutit või Itaalia minutit. Sest Gruusias me ikka leidsime, et itaallased jäid tihti hiljaks, sest neil on lihtsalt teistsuguse pikkusega minutid.

Väga kaunis maa. Samas kontrastide maa. Külastasin seda just veebruari lõpus.
Üritan veidi jagada ka seda kaunidust ja muid Gruusia pooli.

Söök
Kõige levinum toit neil oli ilmselt Hatšapuri, mis on põhimõtteliselt sai koos üsna soolase juustuga. Samas saab hatšapurit teha ka ubadega. Eriti lahedad olid veel ka ülisuured pelmeenid, mis umbes tennisepalli suurused ja sees liha ja mingi soolane vedelik. Pärast kahte nädalat Gruusias tundsin, et vajan rasva-, saia- ja soolavaba dieeti, sest eestlase seedimise jaoks oli seda lihtsalt liiga palju. Ei kujuta ette, kuidas oleks seal elada kauem kui kuu.

Jook
Kuhu jääb siis söök ilma joogita. Naljakas oli, et kvaliteetõlu oli nii klaaspudelites kui ka 2-liitristes balloonides a.k.a pompsupudelites. Siiski enamasti joodi seal veini ja Gruusias on oi-oi kui head veinid.

Autojuhid
Hullud. HULLUD autojuhid. Pole ühtegi sebrat ei väikeses külas ega ka pealinnas Tbilisis. Olude sunnil jooksime siis üle kuue autosõiduraja, et Tbilisis teisele poole teed saada. Enne veidi hoiatati ka, et vasakule-paremale tuleb vaadata vähemalt 3 korda mõlemale poole, et ellu jääda.

Eluolu
Põhilised on kontrastid, mis seal valitsevad. Väljast ilus maja võib seest olla veel täiesti nõuka ja iganenud maja omanikul võib olla uhke uus Jeep. Leidsime ka ühe wc-potita tualeti ehk siis auk põrandas korralikus restoranis ja vaata ise kuidas hakkama saad noor kena daam. Kuigi Stalin oli pärit Gruusiast, oli tema kuju suvaliselt turuplatsilt leida siiski veidi koomiline.

Prügi
Palju, palju prügi igal pool tänava ääres. Milleks Teile prügikastid, mu sõbrad?

Keel
Nende tähestik tekitas natuke küsimusi, et miks seda nüüd vaja on. Samas sai kohalikega suhelda väga hästi vene keeles. Nad rääkivat kõik väga head vene keelt. Aga oodake, ma ju ei oska vene keelt!?

Suusatamine
Suusalaentus toimus suure platsi peal ja igal mehel oli oma putka püsti pandud, kirjeldamiseks sobib vaid üks sõna: "kaos". Ilma gruusia poisita oleks me tõenäoliselt maksnud kolm korda rohkem kui vaja või siis üldse ilma suuskade ja lumelaudadeta jäänud. Tunnipileteid mäel polnud, vaid ühe korra pilet või päevapilet.

Ja lõppude lõpuks oli see suitsetamine hea lõpp meie reisile, sest igal pool baarides see lubatud, see lõppes sellega, et lennujaama jõudes olime kõik kõndivad tuhatoosid.

Tegelikult oli väga tore riik ja inimesed seal, lihtsalt kontrastid on nii suured alguses on raske harjuda ja hoomata. Maastik on näiteks väga maaliline, seda oskame me kõik hinnata!

Lugesin Uku blogi ja siis tuli ka väike tahtmine natuke kirjutada sellest, millega tegelen. Meenutades eelmist korda, kui blogimises pausi tegin, meenub, et tegin seda Interneti turvalisuse pärast. Kõik on kõigile nähtav ja loetav ja kasutatav. Samas leidsin, et siin vist ei ole midagi, millega halba, kurja teha.

Suve lõpus täiesti juhuslikult õnnestus mul saada Sloveeniasse projektile "Ditching Wifi for the Wildlife". Lootsin, et see tuleb nagu üks osa mu lemmiksarjast "The Amazing Race" Ausalt öeldes väga puudu ei tulnud -  ekstreemsetes oludes tuli sealgi kohati hakkama saada. Kalju otsas rippudes sain aru, et lihased on veel väga nõrgad ja sellise spordi jaoks on vaja sõrmelihaseid. Jah, just sõrmelihaseid, mille üle pingutamisel valutab terve käsivars. Samas mägimatkad on andnud kõige parema tunde, kui jõuad 35 inimesega 2000 meetri kõrgusele.

Nii palju siis sellest...

Koolid ja kohustuslikud tegevused on nüüdseks läbi. Samuti minu elu Aleksandris. Ei tahakski selle koha kohta rohkem ühtegi sõna öelda, on hea, et see aasta lõpuks läbi sai. Hakkan kirjutama pikka lugu "Aleksandri memuaarid", äkki saab süda rahu. Tulen nüüd vaikselt oma koopast ja kookonist välja ja tundub, et üle väga pika aja on mul jälle tahtmine inimestega suhelda. Selline vabaduse tunne, et võib-olla on võimalik end jälle kuskil koduselt tunda.
Lõpuks sain ka load kätte, teise korraga tegin ka sõidueksami ära, üllatab ennastki, arvasin, et minust saab see tüdruk, kes neid neli korda tegemas käib. Autosõit on siiamaani veidike hirmus: "Aga äkki ma teen ikka midagi ikka valesti?"

22. juunil oli Kadi mehe eest ja läksime kahekesi Ewert and the Two Dragonsi kontserdile, soojendas Brainstorm, mu kunagine lemmik. Brainstormi pole küll 10 aastat kuulanud, aga 4-5 lugu tundsin siiski ära. Väga hea kontsert oli kokkuvõttes. Jaanipäev möödus Pärnumaal Taneli sugulastega. Hea huumor. Steffani pannipitsale pole aga endiselt midagi vastu panna.

Juuli alguses vedasin Taneli endaga maale vanaema juurde. Kutt sai seal nii head süüa, et hirmus hakkab, sellist mina küll järgi ei oska teha. Üks päev võtsime ette isegi rattatripi Moostesse ujuma. Kui ikka arvutisse ei saa, siis peab muud meelelahutust otsima!

Eile leidis Kadi endale lätlasest sõbra ja mina endale kodu, kõik olid õnnelikud!

Päikest!                          

Magasin maha oma lemmikaja aastast: see on see aeg, kus loodus, just eriti puud, tärkab ja kõik läheb lühikese ajaga roheliseks ja tekib see eriline suve tunne, mis kestab septembri alguseni. See võimaluste lõhn õhus ja kaasakutsuv soojus. Või vihm. Isegi vihmal on oma lõhn. See aasta aga nägin veel raagus puid kui viimati väljas käisin ja siis kui terveks sain nägin juba täies lehtes puid. 

Kui elada terve elu korteris, omamata aialapikestki, siis jääb nagu pool elu elamata. Nautimata seda rohelist ja vabadust, mis sellega kaasneb.

Haigused aga siiski niidavad meid ja nii juhtus ka minuga, et neeruvaagnapõletik haaras mu 1.5 nädalaks endasse, tuues kaasa isutust, 39.5C palavikku, seljavalu, millega kaasnes võimetus korralikult magada ja isegi kõndida. Tahtsin, et see läbi saaks üle kõige maailmas. Ilma arstita vaevleksin tõenäoliselt siiani selles jamas. Aga nüüd on kõik korras ja ma üritan nautida lõppeva kevade võlusid.

Päikest!

See postitus oli mu peas palju parema kujuga, ausõna.

Rääkides vahepeal sünnipäevadest ja üldse üritustest, kus üks inimene on tähelepanu keskpunktis. Isiklikult minus valmistab selline ainutähelepanu veidike ebamugavust. Eks mul endalgi oli just sünnipäev ja päev enne toimus meie juures väikene istumine, sõbrad kõik koos. Vähe hirmutav oli mõelda, et kell 12 tulevad nad kõik õnne soovima. Tuleb tõdeda, et ootasin väikesi ühmamisi, et no palju õnne sulle. Selle asemel tulid kõik 10-15 inimest ja hakkasid sünnipäeva laulu laulma. Seda ma ei oodanud. Mis on üldse sünnipäevas nii erilist, et mõne inimese jaoks ongi see kõige tähtsam päev. Ja eks sünnipäevalapselt oodatakse ikka teatud liiki käitumist. 

Aga ega see aastanumber asju eriliselt muuda, ta annab vaid mingit sorti kindluse ja loa teatud kohtadesse sisse saamisel, autojuhtimine, alkoholi ostmine (kuid ega seegi minus mingeid erilisi tundeid ärata).

Oluline on siiski see, et inimesel oleksid sõbrad, kes teda ei unusta. Ja tundub, et vähemalt selles valdkonnas on mul vedanud. Õhtul püssirohukeldris sünnipäeva pidades oli enne öeldud, et kellelgi ei ole kohustust kingitust teha. Küll aga mõned inimesed eirasid seda ja üle pika aja nägin ma kingitusi, mis olid südamega tehtud... Miski, mis tuleb sundimatult ja ei maksa tervet varandust.

Hetkel istume Riia lennujaamas, kaaslased kõrval magavad. Tartu bussini on täpselt 3 tundi aega. 

Alustades siis kõige algusest, siis Hollandisse minnes tuli algselt panna äratus kella 3:50 peale. Pole nii võikat aega enne äratuseks pannudki, väljasõit siis kell 5:20 Tartust Riia poole, sealt edasi lennukiga Hollandisse. 

Esimesel päeval võeti meid ikka hästi vastu, kodud olid kaunid, ruumikad ja emad vaaritasid kogu aeg maitsvaid roogasid. Positiivsest küljest. Negatiivsest küljest aga olid majad seest üsna külmad. Kultuuri erinevustest tooks välja muudikamaitse, mis enamikul hollandlastel on tantsu- ja klubimuusika poole. 

Laupäeva õhtul sõidutati meid ka kohe suurde klubisse, mis neis endis üsna suurt elevust tekitas. Meis just mitte nii väga. Terve päeva reisinud inimesel ikka kella 4ni pidutsemiseks jõudu pole. Ja kui keegi ütleb, et Eests on noored hukas, siis palun reisige ja kaege teisi noori. Kainet noort sealt vist ei leidnudki. Ju neil on heast peost hoopis teine arvamus, mis hõlmab palju jooki, klubi ja tantsu.

Pühapäeval lasti magada ja seejärel läksime pannkooke sööma ja teise linna rongiga bowlingut mängima. Huvitav koht, hästi tantsimise eest sai (limonaadi)shotte.

Esmaspäeval aga hakkas ametlik programm peale ja pärast õhupallide teele saatmist, koos meie kirjakestega, hakkasid pihta sportmängud, mõni ala oli veidi brutaalne, aga üldjoontes oli lõbus, isegi kui mõne asja sooritus oli allpool igasugust arvestust. Pesemine peale sporti on siin tabu. Veidi puhkust ja teatris esinemine, kus esitasime kolme laulu. Aga enne esinemist oli ikka vaja veidi muuta oma laulujuppi, mis ei tõotanud head. Peaaegu... 

Õhtul viidi meid aga "baari", mis tegelikult omas täiesti klubi õhkkonda. Läksime hoopis Taneliga jalutama.

Aga vot teisipäev oli üsna sündmustevaene päev, vaid oma workshopi ettevalmistamine, kus rääkisime muusikast ja panime hollandlased laulma. Tuuritasime ka veidi kohalikus külas Cuijkis ja peale seda oli mul au minna Taneli hosti Marnixi juurde, kes tahtis enda tüdrukut ka külla kutsuda ja seega kutsus minu ka. Õhtusöök maitses järjekordselt hea.

Kolmapäeval viidi meid Amsterdami. Minu jaoks tundus üsna seadustevaene linn: kanep ja muud narkootikumid, prostituudid jne. Shoppasime, külastasime ka muidugi paari coffeeshopi ning viidi meid paari muuseumi, millest me just eriti vaimustatud polnud, vähemalt mina. Fotograafiamuuseumis sunniti isegi pildile jääma. Rembrandti kodu tuur oli iseenesest huvitav, aga maale väga polnud ja mis sel majas ikka jalutada. Red Light District oli isegi üsna varasel ajal korralik elamus. Tagasisõites näitasid hollandlased, et osad neist ei oska või ei taha käituda korralikult, seega 2 tundi järjest üritati hoida tervet bussi üleval, lihtsalt sellepärast, et see oli nende võimuses.

Neljapäeval tegimegi oma workshoppe ja peale seda läksime lähedal asuvasse loomaaeda ja linna nimega Nijmegen. Loomaaias üritatud järgi teha looduslikke kasvukeskkondi siseruumides. Vihmamets oli väga hästi välja tulnud, niiske ja soe, tekkis tunne, nagu oleks Amazonases. Sel nädalal oligi ilm üsna külm, seega enamiku ajast püsisime siseruumides. Nijmegenis sõime pitsat ja möllasime niisama ringi. Õhtul aga kutsus Kadi mind ja Tanelit enda juurde, sest tema host oli oma jalaga imetrikke teinud ja see oli väga suureks paistetanud, keegi ei viitsinud jälle kluppi minna.

Viimane päev nagu terve nädalgi läks üsna kiiresti. Käisime kuskil sõjamuuseumis ja selle kõrval olevas seikluspargis, mis oli iseenesest vinge, aga Otepää oma veidi võimsam ja varieeruvam. Kiire õhtu minu hosti juures ja uni ja siin me nüüd oleme, ootame oma bussi, prageuseks hetkeks on selleni aega umbes 2,5 tundi.

Arvestuste nädal on käimas ja füüsika on tehtud. Tunne sees on hea ja matemaatika ootab homme tegemist. See aga tähendab omakorda, et tänane päev peale kooli on täiesti vaba päev, sest mate ei nõua õppimist. Temaga saab alati hakkama.

Kolmas periood rahulikult kujunenud. Tunnid üsna sisutühjad. Võib-olla sattunud ained, mis mulle isiklikult ei sobi. Samal ajal ka autokool käsil, teooria on läbi, sõidutunde veel pool teha. Ei teagi nüüd, kas naerda või nutta. Moodulitestide läbikukkumisi kindlasti naerda, sest meie, vist rumal, grupp on 100% mõlemad läbi kukkunud. Eks näis, kuidas selle sõitmisega siin kulgeb.

Eelmise neljapäeva võrk on ikka klassika. Teaks ma täpselt, mis juhtus, siis räägiks nii nagu oli. Kahjuks pean esitama oma võib-olla erapooliku versiooni oma kukkumisest. Mängisin siis seal side koha peal, ees keskel. Ühel hetkel tuleb pall veidi madalalt ja hea mõte oleks see hüppega selja taha üle võrgu heita. Minu arvates muidugi. See aga ei õnnestu õnnetu bloki tõttu, mida seal ei oleks tohtinud olla. Igatahes tasakaal kaob ja kurb vasak jalg arvab, et viltu oleks seda suurt keha kõige parem püüda. Pärast ta enam nii ei arva.

Alguses kõik norm, läheks uuesti mängimagi, siis aga tabab reaalsus ja duši alla minnes pole asi enam üldse nii roosiline. Igaks juhuks EMO-sse, polegi ammu käinud seal. 2 tundi ja 2 röntgenit hiljem öeldakse, et pole hullu midagi, vaid hüppeliigese venitus. Vaid kõnnak on veidi lonkav. Arstiks seekord siis vana klassijuhataja, Pääsukese, poeg, kellel peaaegu juba residentuurgi läbi.
Praeguseks peaaegu korras juba see jalg.

Aga seal istudes oli isaga kõikvõimalikke huvitavaid asju ju vaja rääkida. Näiteks lugeda tagurpidi silte:
"Ukiäkibäl ie ole". Tegelikult vestlesime ka täiesti normaalsete inimeste kombel, arutades seda, mida võiksin õppima minna peale gümnaasiumi. Valikusse jäid arhitektuur, arstindus ja arvutiteadus. Ehk siis kolm A-d. Aasta pärast ehk saab teada, mis tegelikul saab.

Tervist, kõik öökullid, kui teid peaks leiduma.

Esimest korda pole võimalik magama jääda, isegi muusika ja muud asjad ei aita, täiesti põhjuseta pole und, võib-olla on siiski põhjuseks see, et laupäeval tuli uni alles 7 paiku.
Teeks siis miskit kasulikku ka, näiteks 50 blogi followimisest sai 18... Produktiivsus ongi kõige olulisem

Mis sellest, et homme kool on, üldse ei kõiguta. Täna ka peale Teringu tundi oli tunne selline inimvaenulik, aga see on tõesti vaid minu viga. Avastasime Kadiga, kui palju võtab aega kooris käimine, vähemalt Treffneris, nende tundidega saaks isegi targaks või vormi... Või mõlemat.
Kas keegi veel on pidanud Selge autokoolis kirjutama essee ohutust ja säästlikust liiklemisest? Jah, ei? Asi pole väga hea.

Jah, ja mees, kes ootas oma lunastust 20 aastat. See endiselt see "Shawshank redemption".

Kahjuks pean tunnistama, et midagi tarka, vähemalt sisutihedat, kella 2:13 ajal enam ei tooda.
Vähemalt ei kirjuta ühiskonna mõjust inimesele asemel sellest, miks taevas sinine on, ei ausalt, on juhtunud.

Head ööd! Justin case!

Teisest perioodist jääb vist enim meelde ball, mille teemaks see aasta "Tere, Perestroika" ja kus esines ka Vennaskond. Trubetsky laval ikka üsnagi staatiline. Kõigil ilusad kleidid ja soengud ja värgid-särgid... Väga mõnus üritus, kuigi minusugune karujalg väga tantsida ei tahakski. Rebased on ka naljakad, sest balli korraldab järgmine aasta 10.a klass. Mitte humm, nagu viimased aastad.
Paneks mõned pildid ka endast ja Tanelist, aga see arvutimoodi asjandus, mis olemas on, ignoreerib täielikult neid soove. Õige ka, mis temal sellest kasu olekski.

Mingi hetk hakkasid asjad jälle kuhjuma ja miskit teha ei viitsinud.. Eks parem ju niisama lebotada.

Kodused arvasid, et ei saa minuga enam ühendust, nii et ei jäänudki muud üle, kui kirjutada blogisse.

Tegelikult kui mõtlema hakata, siis üsna sündmustevaene aeg see vahepeal.

Aga kui keegi küsib filmisoovitust, siis soovitaks filmi nimega "Shawshank Redemption", pole ime, et ta IMDb top 1 on.

Bändist ka veidi, mis on 5-liikmeline: Joosep, Kaarel, Heigo, Nummert ja mina. Nime veel ei ole, mis on kahetsusväärne, aga esinenud oleme juba 3 korda. Lugude arsenal vaikselt kasvab ning ehk varsti saab ka mõnda originaallugu kuulda.

Mingil rumalal kombel otsustasin autokooli minna, sõiduoskust ei kiidaks ausalt öeldes, veel?

Teise perioodi hindeid sai seekord topelt korjatud, Tanel mandliopiga kodus... Ja oli edukas.

Jõulutraditsiooni kohaselt terve perega maale. Kingituste jagamine läks see aasta kuidagi eriti kiiresti, laulud ja tantsud tehtud.
Kui pärast pühi Taneli poole läksin, siis sattusin varitsuse alla ja oodati laulu. I was really surprised.

Praegu Pärnus, uus aasta vastu võetud. Kohalejõudmisega oli veidi probleeme, tagasitulemise kohta veel ei tea. Päästebrigaadi mehed on lahked küll jah...