Füüsika töövihikut täidame siis tunnis ja üks teatud arvutus, kus tuleb leida jõuõlga, sisaldab siinuseid ja nurki (mis pole kunagi mu tugevaim külg olnud, tunnistan), üritan siis seda arvutust vägisi ära teha, Päss üritab ka midagi aidata, aga ei lase mina ennast segada, lõpuks olen veendunud, et leidsin õige valemi. AGA VASTUS, ei tule sama, mis minu vaatluste kohaselt peaks tulema (vastuste raamat ftw). Olen seda ülesannet juba 10min lahendanud, aga ikka ei taha õige vastus tulla. Loobun ja kutsun siis õpetaja Oksa enda juurde, et tema seletaks, mida ma küll valesti võin teha. Tuleb siis minu juurde seletab, kuidas teha. "Aga õpetaja, täpselt nii ma ju teengi, aga vaadake, vastus ei tule õige". Oks siis vaatab vastust ja vaatab ülesannet "Aga mis ta sul siis tulema peab!?" Heidan veel viimse loobunud pilgu oma töövihikule ja ei ole võimalik see! Olin terve selle aja, 10 minutit, teinud ülesannet õigesti, kuid arvanud, et vastus peab tulema teine. How stupid can you be?
Fail-a-day


Ilmselgelt mitte nii loll, et olla treffnerist ja mitte teada, mis asi on tekkel... Aga siis küsida, et "Mis tekkel, kas on juba nii õhtu et ma ei taju teklit?". Tsau, Johanna, kuidas elad?

... ehk siis Uve loeng kooli ajaloost jõudis sinnamaani kui käisime kooli peal ringi (Mindfuck Punga tunniplaan ja kelder, kuhu lekkis õli maapinnast sisse, mis saladusi see koolimaja veel endas peidab, oeh ootan akadeemilist ööd) ja Uve rääkis omaenda õpetajatest, kui ta veel Treffneris käis: geograafia õpetaja, kes rääkis kõigest muust kui geograafiast ja hullu tasemega keemia õpetaja... Ega omanäolisest iseloomust, jah, puudu vist jää ühelgi õpetajal.

Aga palvetaks nüüd, et

• Füüsika töö tuleks vähemalt 4 (üks ül jäi täitsa tegemata, upsno)
• Ballikleit jõuaks kohale, enne... balli...

Suhteliselt important...

Viie Kooli Kohtumine. Sellega on ka üks lahe lugu... 10 inimest 10ndast klassist lähevad sinna. Kiisel siis palub peale tundi jääda osadel õpilastel, kaasaarvatud mina, hakkab rääkima siis Viie Kooli Kohtumisest.. Räägib.. kuni selle hetkeni kuni tuleb selline fakti konstateering: "...ja Mariliis, sina oled meeskonnas varu 1". FML. Vähemalt saab teisip hommikul 8.15 tervitada õppealajuhataja Aime Pungat. So close but yet so far, muidugi ma tahtsin sinna saada, kui ma olen esimene väljajäänu või äkki hoopis haigestub keegi salapärasesse haigusesse....

Keemiaolümpiaad: khm, isegi lubjakivi valemi meelde tuletamisega oli raskusi.. Viimaseks ei jää, Pässist läks ikka natuke paremini *evil laugh*.

Meenus praegu seik, kuidas õppeaasta esimestel päevadel oli vaja valikaineid kirja panna, olin jäänud veidike hiljaks sellega ja pidin siis õppealajuhataja juurde minema selleks. Kiire oli, küsisin valvurilt, et kus asub õppealajuhataja kabinet. Valvur vastas naerdes: "Sa ei tea siis?!" ja siis seletas.. Oeh, facepalm enda peale, mis seal muud... 

Tegin pausi kunstiajaloo kontrolltööks õppimise vahepealt ja mõtlesin, et võiks üle pika aja taas blogisse postituse teha....

Aga kunstiajalugu on armastus, tund ise polegi nii hull, kuid KT, milles on 7 teemat ja osasid neist pole veel õpikus ka (mis muudab asja eriti mindfuckiks), siis neid pähe tuupida teisipäevaks pole just lust ja lillepidu, aga küll toime tuleme. Puhas enesepiinamine, mis muud.

Eelmisel laupäeval läksime siis suurte lootustega tüdrukutega jalgpalli vaatama. Algse elevuse ja emotsiooni ning karjumise järel saabus teise poolaja keskel minusse tuimus, no lihtsalt ei taha seda mängu enam vaadata, ka emotsioonikast karjumisest olin loobunud, ei tahtnud isegi näha Kassai sõimamisest tulvil facebooki. No miks nad seda meile niimoodi nüüd tegid. Sellepärast ei olegi mul suurt soovi Eesti koondise mänge vaadata, liiga palju emotsiooni on mängus ja enamasti ei lõpe asi hästi -.- .
Vähemalt teisipäevane jalkavaatamine Spordibaasis (sest me ilmselgelt avastasime kella 8 paiku, et "OOiih, tahaks kõik koos minna jalkat välja vaatama"). Ja mitte, et mina jalgpallist midagi oluliselt väga palju teaks, olen sama ignorantne, kui keskmine tüdruk, siis midagi ma ikkagi jagan ja tajun, kaarte ja suluseisu ja sellist värki. Igatahes ajas naerma küll: "Miks ta kaarti ei saanud, eestlane sai ju haiget, ta isegi kukkus" "Mhh, miks nad valele poole löövad" Lõppes hästi, 1:1 viik tegi tuju paremaks, ilus mäng oli...

See reede oli mõnes mõttes ikka ulme päev. Tunnid olid mõnusad Uve loeng + pool matat, sest kehaline on ilmselgelt praegu nõrkadele ja pool matat lasti hambaarstil oleku pärast üle, nu Kiisel oli kuri küll, aga ega temagi saa midagi teha, kuna hambaarst kestis nii kaua, 45min tunni ajast kaua. Aga tunnistama pean, et Uve loeng oli huvitav ja ikkagi pidi ta ka meile oma "kapist" välja tuleku nalja tegema, ei tea, kas järgmine kord kuuleme Reemanni kohta kommentaare ka? Õhtune koorilaager möödus ka edukalt, tekkis tunne, et ÄKKI ma isegi oskan laulda, nuh selle laulmisega on ka selline pikk ja keeruline lugu möödunud ajast, aga välja mind koorist ei visatud, 2x pidime ette laulma ehk siis võib-olla polegi elevant nii kõvasti kõrvale astunud.

Õhtune pidu, kust ei puudunud ei 40-50 inimest ega ka ment, oli päris.. kuidas nüüd öeldagi.. omapärane. Ühel hetkel astun sammu tahapoole ja märkan erkkollases vestis mendimehikest. Nad ise olid ka üllatunud, leides 3x rohkem inimesi, kui lootnud. Oh well, astun sammu tagasi ja vaikselt annan oma tähelepanekust teada. Mina olin küll 100% kaine (Mama, be proud), aga nii ei olnud kõik... Üldine paanika.
Lõpuks, kui kõik olid läinud kodudesse või linna või  uuele peole, siis oli õige hetk aega veeta Uku ja tema kitarri seltsis, see oli üle pika aja üks väga-väga mõnus aeg.. "It's empty in the valley of your heart..."

PS! Õigeks ajaks kooriproovi jõudmine on nõrkadele, 20min on stiilne hilinemine, kahjuks Kerpa seda ei näinudki...

Aa ja "Kui sa abiellud ja siis on see pidustus ja muusika mängib, palju inimesi ja värki?" Ei, ei ole pulmad, see on abielupidu või noh abielupidustus

Kuna eile käisin adenoidiopil, siis täna kodus lebotamine..
Aga kõigepealt räägin ma arvestustest, mis läksid üllatavalt hästi, vaid inka 4 ei ole no kohe üldse rahul.. aga muidu kõik super...

Eile hommikul siis söömata ja joomata haigla poole teele.. No fuu jälle, aga seekord pidi olema lebom kui mandlid, kõik rääkisid seda... Ootetoas passimine, vaatamine, kuidas toodi opitoast poolsurnud inimesed välja, ma TUNDSIN nende valu, mida ma aga ei teadnud, et varsti olen ma sama surnud.... Noa all käidud, unustas armas Dr. Ristioja meid ära ja palatis passisime kuskil 4h, jah, 4h, samal ajal kui teised saavad 2-ga minema. Passimise ajal kuulasin ühe playlisti kohe 2x läbi. Okeei, seal listis oli ainult 4 laulu, aga paganama head laulud teised. Kui arst kanüüli hakkas välja võtma, siis toonitasin, et ta teeks seda hästi ettevaatlikult ja tulemuseks lendasid mu suust mõtlematud sõnad, vist veidi ka liiga kõvasti: "AITÄH! See oli ilus! ee... st... et... valus.. polnud... ". Lõpuks kodu poole sõitmas, avastasin paar sõnumit, mis tegid tuju kohe heaks...
Ja kodus läks asi käest ära, siuke tunne nagu teine mandliopp oleks, kurk kõik lõhki kraabitud vist, sest neelatada on ikka haigelt valus. Hea, et miskit süüagi saan. Kui Maarja siin käis, siis ta probs arvas, et räägib zombiga, mul lihtsalt ei ole emotsioonide väljendamise võimet praegu...

But I will survive! You know me: it takes a lot more to take me down