Alustades siis kolmanda Portugali postiga, oleme ise nüüd Faro lennujaamas, ootamas oma esimest lendu kodu poole.

Neljapäev ja reede sai kokku ujutud 21 km. Legendaarne trenn oli reede õhtul, kui isegi Eric ujuma tuli, arvas, et on kerge, aga pidi vist veidike pettuma ja maine, mida eesti ujujad nädal aega üleval proovisid hoida, kadus umbes 10 minutiga, kui üritasime proovida kohalike poolt vägagi harrastatavat spordiala, nimelt vees kõndimist põhimõtteliselt, mingisugused vööd olid ümber, mis meid veepinnal hoidsid ja siis lihtsalt üritad joosta, oh well, seda me suutsime vaid 600m teha, väga naljakaks kiskus kätte ära. Aga siuke lahe seik ka veel, et enne trenni lõhkusin ühe plätu ära, peale trenni teise ja siis polnudki enam nagu midagi teha, kui plätud ära visata, aga pagan poodi oli ka veel vaja minna, nujah, eks ma siis lasingi seal ilma jalanõudeta tänaval ja paaris poes ka ringi.... Nagunii juba vilistati ja karjuti iga kord kui möödusime.

Laupäeval, meie viimasel Portugali päeval oli noh, ütleme nii, et super ilm, vihma sadas, trenni jõudes olime phmts lahedasti märjad ikkagi. Trenni kannatas ka veel umbes pool tundi, siis toimus mul mingisugune breakdown, ei mingit normaalset lihastetööd ega ka mõttetööd, tuimalt tiksusin seal, minu mõõt oli ikka täiesti täis, pole õrna aimugi, palju kokku tuli. Serru mainis pärast trenni, et hakkas meenutama elustusvõtteid, kui juhuslikult peaks midagi minuga juhtuma, surnumatja nägu ftw. Duširuumi kontserdist ei hakkaks üldse pikemalt rääkimagi.

Viisime rattad ka ära ja siis no jou, läks veits lappama ära. Täitsa õhust tekkis selline imeline idee, et 4 tundi aega, läheks käiks ookeani juures veel ujumas korra, kell näitas 23.30. Mõeldud, tehtud, asjad ruttu kokku, ujukad selga, teega oli veits raskusi juba alguses, aga see ei takistanud meie suurejoonelisi plaane. Esimene takistus ootas ees, kui olime lõksus nagu siga aia taga. Aga savi, lähme üle aia, millegagi peab ju elu huvitavaks tegema, point selles, et aed oli umbes 3 meetrit ja otsas veel mingid ogad ka. Aia ülesse jõudes alla ikka ei tahtnud tulla: "Ouuu, Kristjan, aita alla!" Naiss paanika. Kadu oli üks plätu (jah, ma lõhkusin veel ühe plätu ära!) ja küünarnukk ei tunne end ka just kõige paremini, aga arvasime, et sellega on rasked ajad läbi. Oojee, isegi liivatee, kindlalt ookeanini välja... Aga siis see lõppes ära ja halepime oli.. Daipohh lähme läbi võsa, kaugel see ookean ikka olla saab, nu too oli ikka haige võsa, no fulltihnik. Vähemalt pool tundi murdsime läbi selle, igasuguste sajatuste saatel ja naeru oli ka, et kus me ikkagi oleme.... Ja lõpuks rõõmuhõisete saatel jõuamegi ookeani äärde. Haiged lained olid, aga vesi oli super hea. tõmbas paar korda vee allagi.

Ja praeguseks istume juba mingis lux bussis, kus ees mingi kaamera näitab teed ja bussijuht soovis isiklikult head reisi. 1 lend veel jäänud...

PS! Kodus on hea magada!

Peale pühapäevast lebo hakkasid esmaspäeval siis trennid, päeva peale tuli 11 km, üritasime päevitada ka veidi basseini ääres, päike päris hästi võttis + ma pole punane. Liisi poole trenni pealt jooksis ka meie hotelli juurde ja tervitas! Ise poolalasti muidugi, nagu tavaline. Ikka päris õhtul tekkis siuke väike apelsini isu, väike apelsiniraks majaka juures, me veits rohelised selles apelsini värgis... Aga kätte saime, teisest kohast saime sidrunit ka. Haigelt head olid, mahla pritsis terve põranda täis.

Teisipäeval oli vinks-vonks surm, kokku 11,7 km. Väike päevitus jälle. Õhtuses trennis suutsin jalale tõmmata basseiniäärega laheda verise triibu ja väike accident rattaga juhtus ka, nimelt poest tulles oli mingi segadus ja sõitsin Serrule tagant haigelt sisse, saltot ei pannud küll, aga adreka laksu, sinika ja keti mahatulemise ikka sain..

Täna jäi õhtune trenn ära, hommikul jalgu ja 5km täpselt, õhtul läksime võrku mängima ja peale selle, et naeru jätkus 2,5 tunniks, ühines meiega ka prantsuse olümpialootus, mingisugune jooksja, 3000m takistusjooks, aga tundus küll täitsa sportlane olevat. Ja poode tundub ka siin olevat...

Kõik algas siis reedel 16. märtsil kell 6.30 Tartu bussijaamast bussi peale minnes, sama bussi peal olid ka koolikaaslased, kes läksid Hollandisse ja Prantsusmaale. Muidugi suutsin ma prillid alguses koju jätta ja sõitsime turboga tagasi, olin phmts viimane, kes bussi peale sai. Kohver oli seekord 12,1 kg vist, haige võit, pole enne juhtunud. Prantsusmaal otsisime Maci, 2min autoga võrdub 3km jala, einoh, oli vist väärt siiski see Big Mac. Unistuseks teleport. Prantsusmaalt saime ka siis ilusasti Portugali. Esimene öö möödus treeneriga ühes toas, sest neil ei olnud and alguses 3st tuba, vähemalt toidupakk oli kasulik, kiire seedimisega on raske söömata olla, you know.

Laupäeval saime juba esimest trenni tunda, ujula haigelt lähedal seekord, mingi 5min ainult.
Aga Eric (treener) meil hulluks lännu ja mina isiklikult ujusin 7,3 km jah, just nii. Ja lõunasöögist rääkides... Toodi siis kõrvitsasupp (mida me oleme iga päev nautida saanud), peale seda väike pitsa, kõhud juba väga täis, vähemalt meil, tüdrukutel, ütles siis tädi, et tuleb kas steak või cake, ei kuulnud täpselt, lootsime kooki juba, sest kõht haletäis, ja siis tuli liha... Ja siis veel magustoit. Jou, veeresime oma tuppa, oma suurte kõhtudega, lennukisse ei lastaks kui trenni ei teeks.
Ja siis tuli Liisi meile külla siia, läksime randa otsima, tunnike kõndisime, sest õiget teed ei eksisteerinudki. Sõime Golden Breami ka , valge lihaga kala, hullult hea oli. Pilte jagan pärast , sest need Kristeli ja Liisi käes, ise pole ühtki pilti teinud, anna andeks, emme, Ipadi lollakad pildid vist ei loe...
Õhtul istusime Monte Gordos baaris ja wifis, mu pildifail fb oli ka 4x ühte pilti üles , aga haigelt mõnus oli, jäin veel teise linna ka...

Hommik helge, võtsime rattad, veits ookeani ääres tšillimist, vesi veel haigelt külm, aga nutame ja läheme ujuma mingi päev..
Peale lõunast 2-tunnist uinakut, nats pikemaks venis kui plaanisime, Liisi juurde sõit algas küll halvasti, ratast ei saanud korralikult kätte, rebin ja lõpuks ikka saan, siis avastan, et kett tuli maha, jou, ma oma väikeste näpukestega panin, tagasi, aga nuh jah, tuli jälle maha, sain tagasi, tuli kasuks see mitte tibi olemine, sain hakkama musta tööga ja tõesti oli must töö, oleks keegi näppe näinud... Uuhhh! Olime just maha istunud Liisiga ja Kristjan helistab, et söök algas just, tund aega varem kui pidi! 10 minutiga 4 km rattal, mõelge ise mu kiiruse peale, mida paganat, aga tasus ära see jooksmine, nüüd siis lebos ära ja homme haiged trennid hakkavad pihta...

Päikest teile :)

Ehk siis vaäike post Portugalist siis, üritan Ipadiga ka miskit kirjutada, sellest kuidas Johanna minu juures, ma tema juures ja kuidas Kadi kodune kodu on kodune.

Well, Johanna siis käis reedel minu juures ja laupäeval ma kuidagi läbi vihma ja jää jõudsin tema juurde, muidugi sõitsin õigest peatusest mööda ja pidin 10min tagasi kõndima. Päss, Taavet ja Tann lendasid ka pulti. Veits sai trollitud ja vaatasime Dexterit, spoiler alert, Rita sai surma, andke andeks pidin mainima, Johanna tubli tidrik tegi muffinseid ka.

Aga pühapäeva päeva paiku jooksin suure stressiga bussi peale, et Lähtele Kadi juurde minna. Ta umbes 5min seletas kuidas maha saada, igasuguste palgihunnikute, sildade ja värgiga. Kadil halemõnus kodu, selline täispuidust põrandate ja antiikmööbliga, me likey, siuke 4. Kodu mul vist juba... Võrdluseks, et oli samavõrdne Aleksandriga. Kadii tegi kannaaa, söödab paksuks, salaplaan tal. Mingi hetk printisime noote välja ja hakkasime lampi muusikat tegema, Kadi mingisugune klaverivirtuoos meil. Ja lauluviis: "Nussa, nussa..." laulda seda "Ai seo te pego" viisiga, kirjutasin valesti prolly. "We were once so cute, what happened to us" vaatasime pildialbumeid ja heietasime vanu mälestusi. Üritasin siis oma parketihunniku ( jap slept like a king) otsas magama jääda, aga Kadi tappis ikka veel oma zombisi ja siis kasvatas farmi ka veel... "Oh god, not now. Yes, this is bear.."
Hommikul oli soenguks kolmhark ja hääl meenutas II bassi...

Kohe räägin Portugalist ka...

Blogima ajas üks väga minulik lause, mis kostus kõrvu imelikul kombel sarjast "How I Met Your Mother". "I'm surrounded by idiots and I'm the biggest one", kuigi Barney ütles ainult esimese poole sellest lausest... Vahepeal väga teemas

Vahepeal sai klassiga Kuutsekal käidud, järgmine kord (kuna iganes see ka ei tuleks) lasen end vist isegi juba kiivriga parki, kuigi eelmine aasta sai Soomes nii suuskade kui ka lauaga päris mitu korda juba õhku, kuigi kiirus võiks suurem olla... Klassivenna head elufilosoofia tegi tuju kohe päris heaks: "Aga oota, seisa, vaata otse ette, kaugele, ilus või mis?" Jah, okei, kõlab veits läilalt, aga tõesti ilus lumine vaade oli Eestile (mille lumine tolm saab varsti veidikeseks jalgadelt pühitud ja asendatud well.. liivaga.. ).

Oskari sünnipäev, kes teab see teab... oli päris.. huvitav, highlighte igaks juhuks ei hakkaks nii avalikult küll mainima, aga sai tantsitud ja Gerdaga sain tuttavaks, ilmselgelt olime mõlemad üksteisest palju kuulnud, aga mitte kunagi kohtunud ja kui Uku korduvalt lund või noh, jääd näkku suutis pilduda, läks päris sõjaks lahti..

Ja see bet Pässiga, mille võitja sai auhinnaks koogi. Oh, Päss, sa pole minu tahtejõust vist mitte midagi kuulnud, Keep your eyes on the prize. Igastahes challenge oli mitte süüa terve õhtu jooksul Aleksandris mitte midagi (ma vist olin phmts ainult hommikut söönud, kõht oli VÄGA tühi). Scumbag ostis veel ekstra mu õrritamiseks suure purgi Nutellat ja pehmet saia... Aga ma ei murdunud ja kook oli haigelt hea! Totally worth it.

Aaa ja kolmanda perioodi kohta nii palju, et hale nerd ja luckis kõik perioodihinded 5. Mwahahah. Ise ka imestasin... Aga see füüsika töö oli küll haige mõnitamine, jätan siinkohal mainimata miks, aga Oks paneb hästi.
Informaatikas areneb mu scratchi mehike nurgas ja uss on forever alone...