Nali naljaks, aga enne kolmapäeva õhtut, ei olnud ma kunagi üle kaarsilla käinud, polnud varem sellist tungi tundnud, et I have to do it. Aga nüüdseks on see tehtud ja minagi õige tartlane. Käis siis samal õhtul Maarja välja idee, et läheks koos tema maale, Vokka, mere äärde, asub see siis Ida-Virumaal. Pikalt mõeldes oma dilemmale otsustasin siiski minemise kasuks.

Järgmine päev (Neljapäev) asusime siis hääletama, Jõhvi maanteel, meie kummagi vanemad ei olnud hääletamisest just eriti vaimustuses, aga what you gonna do, tahe oli suur.. Jõhvi saime 3 autoga: 2 Chryslerit ja Chevrolet, Hmm.. we should do it again, kui sellised ärikad peale võtavad. Vokas oli väga-väga palav ja phmts jooksime kohe randa, Maarjal olid sugulased Saksamaalt ka külas, sh poiss ja tüdruk, vanuseks umbes 7-9.. Koos rannas sai möllatud, vetikasõda, ei kujuta ette inimeste elu, kes kardavad igasuguseid putukaid ja vetikaid ja taimi.. Piiratud eluviis that way. Õhtupoole saime Voka tüdrukutega kokku, rumours, rumours, rumours.. Suu ammuli vist kuulasin, piinlik. Voka keskuseks oli suur staadion, jalkaväljaku, korvpallisaali, tenniseväljaku ja muude selliste spordiasjadega. Magasime lakas koos huvitavate koduloomade, jahumardikatega (vist oli?).

Reede hommik ei tulnud kergelt, Maarjal oli raske missioon: saada Mariliis voodist välja mõistlikul ajal (loe: enne kella 3). Tal õnnestus see tänu telefonikõnele, mis teatas, et järjekordselt juhtus nii, et kui mina lahkusin Tartust siis sõbrad just randomly sattusid Tartu, veits selline "Õhhh!" tunne oli. Päev ise möödus rannaselt ja võrkpalli ning tennise seltsis, ma polnud muidugi varem tennist mänginud, aga Maarja kinnitas, et tuleb juba väljagi..

Laupäev oli ülimalt tegus päev, kui kella 8 ajal telgis ärgates oli seal n-ö avatud uksest hoolimata 50-kraadine lämbe õhk, sajatuste saatel kolisime kõigepealt kogu kraamiga telgi ette ja seejärel põõsa alla vilusse. Kui lapsed kõrvaltelgis ärkasid vaatasid nad meid suurte hirmunud silmadega ja soovisid meile: "Guten morgen draußen schläfer!". Random vene mees käis ka teed randa küsimas, vaatepilt oli vähemalt hea tal. Siis kihutasime poodi rattaga, Maarjal juba teine kord päeva jooksul ja tõime kooki ja jäätist, sest külla tulid paar sõpra Vokast. Rääkisime, sõime ja jõime, kuni hakkas vihma kallama, ja reaalselt olime seitsmekesi 2x2 varjualuses nurka surutud. 6 paiku õhtul sõitsime Maarjaga ratastega Toilasse, umbes 5km tee põldude vahelt. Turisti aiad ja lossipaigad nähtud, sõime all mereäärses kõrtsis küüslauguleibu ja asusime tagasiteele, veider laulutuju oli ja meenus Portugali reis, kus igat trenni minekut ja tulekut saatis laulmine rattal. Väike vaarikaraks ja photoshoot, pildid lisan hiljem..

Ja pühapäeval oligi minu aeg lahkuda Vokast, irooniline, et iga pühapäev saabun kuskilt kellegi külast bussiga jälle Tartu poole, jätkaks trendi?

Oma osavuse tõendiks täna, esmaspäeval, päeval koju tulles ja telefoniga rääkides astus üks jalg trepist veidi mööda ja lendasin ilusasti suure matsuga põlvega astmele maandudes trepile kõhuli, telefon lendas 3 tükiks, üks neist põgenes veel ka alumisele korrusele. Põlv tuikab veel siiamaani ja ka veretäpike pole kuhugi kadunud....

Nädalake Võrumaal möödus kiirelt..

Üks õhtu käisime metsas seenel (loe: marjul), minu looduskalduvused lõid kergelt välja, mustikad, maasikad u name it. Tegelt vahepeal mõnus lihtsalt metsas olla, mitte linnakära sees.
Ja üks "South Parki" vaatamine tõi kaasa järgneval päeval lademetes "Oh my god, they killed Kenny" märkusi. But we still have weird inside jokes: jänes teeb "Mää", tekk oli seekord ring ja vesipea saunas (!) , and so on. Aa Võrumaal liikuvat jutt, et Tartu tüdrukud joovad õlut, Liina hämmastuses küsis, kas see ongi tõsi, I was speechless at first.. Just in case.
Ma imestan, et ma koju jõudes ei olnud nagu nuumatud pallike, rutiiniks oli ju ka südaöine väike jäätis

Ja selline oli kuulus pats, mida Liina soovis endale ja mina ka lahkelt punusin. Kokku 8 keerdu

Aga kui saabus pühapäev oli aeg Tartu poole tagasi tulla, avastus, et sularaha ei ole mul peaaegu üldse, laenasin Liinalt siis 3€. Haigelt arvestatud, et ma ikka Tartu jõuaks, sest rahaautomaat olevat liiga kaugel.. Kui esimese bussi peale astusin ,selgus, et pilet maksis haigelt rohkem, kui arvasin ja teisest piletist, mis maksvat 5€ oleks puudu jäänud 15 senti. Pfff, what am I gonna do now! Võrus õnneks märkasin Swed panga automaati bussijaama lähedal, JESS. Pooljoostes, poolkõndides ruttasin sinnapoole siis, ma polnud kindel, kas ma ikka jõuan bussile pärast. Lõpuks piletit ostes selgub karm tõde minu pingutuste kohta: "18:30 Tartu, paluks" "Noore või täispilet?" "Noore" "Siis on 4,5€, muidu oleks 5€" NO FAKK.

Tartu on ikka ilus linn, lihtsalt mainin, ja elu käib siin ka kogu aeg..
Nt, eile kui kesklinnas Keviniga juttu ajasime, siis tuli üks mees meie juurde "Mul on nii paha olla, palun kutsuge mulle kiirabi" I was like, what? Kuna Kevin suutis normaalselt reageerida, helistas ta kiirabisse. See mees tundus üsna purjus olevat, aga kui küsisime palju ta joonud on, siis ta kinnitas, et vaid ühe õlu.. Hmm ja suitsu küsis ka mitu korda. Lõpuks saabus ka kiirabi ja turgutas meest nii palju, et too oli võimeline pärast omal jalal lahkuma...

Kuna iga-aastasi traditsioone vaja au sees hoida ja kui ma õigesti mäletan, siis me (mina ja Liiiina) oleme seda teinud umbes esimesest klassist saati, siis paningi hommikul Võrumaa poole ajama. Nagu arvata oli, oli buss täiesti täis ja ma olin sunnitu ühe vanamehe kõrvale istuma, kes vaatas mind jõle imelikult terve tee, sista' läks üldse kuskile tahapoole, säästsin teda õilsalt siiski.. (Btw õde läks Treffi direktori maale, tegelt Eva Liisi juurde, aga lihtsalt funny fact). Võrus jooksin kähku teise bussi peale ja lõpuks kohal ma olingi, Mõnistes..

Liina tuli mulle isegi bussi peale vastu, how thoughtful of her. Hale hea trolliidee tuli, hilja kahjuks, aga siiski: et oleks talle helistanud, üles ajanud, et ma bussi peal ja kohe jõuan sinu juurde, vend oleks siis valmis pannud end ja vastu tulnud, point selles, et ma ise oleks hilisema bussiga üldsegi tulnud, ta oleks mu maha löönud , fo sho, aga see oleks väärt olnud..

Ooh memoriies.. Mingi hetk tuli idee minna ujuma, hmm the nearest is the river, okay it's fine, ajasime seltskonna kokku ja suure ringiga sinna. Vesi oli veits külm, aga vähemalt oli vool, mis oli ülitugev,umbes 5x hullem kui emajões. Kas on võimalik , et Eestis, jões on selline asi nagu vesiliiv? kõlab kahtlaselt aga midagi sarnast seal oli.. veider.. Vähemalt vesi oli sõber..
Kuna kõik olid tagasi tulles "otsetee" poolt , siis võtsime suuna üle jõe läbi võsa, peale seda tuli veits džunglit ja vääte (jõhkrad kriimustused mõnel meist). Avaneval välul (jess, I know how twilight that sounds) oli ikka räme palju muulukaid (phmts nagu metsmaasikad ja ülimalt head). Then became the rough part of our road. See nägi välja nagu kinnikasvanud tiik,mis kindlasti veel "kergelt" niiske, and guess what! It was excactly that. Kui enam tagasiteed ei olnud hakkas kergelt vesiseks ja poriseks minema JA VAJUMA, õõh I say no good, jalad vajusid sisse ja edasi jõudmiseks pidi akrobaatikatrikke tegema. We made it! Aga adventure on adventure, kas või shortcut ujumast kodu..

Tegelt on super jälle siin olla ja suvi ei oleks suvi, kui kellelgi niimoodi külas ei käiks.. Aa ja üks päev eelmine nädal kogesin kuidagi haiget suve alguse tunnet, veider, et juuli alguses aga mis teha, vanasti oli selleks suvereporter, hmm.. aga kui käisime vanematega (Iz cool I know) ujumas Saadjärves siis tagasi sõites autos jäätist nautides, fyeah suvetunne..

Veidi mälestsuslaule, ei ole mõeldudki, et normaalselt kõlama peaksid.. Enjoy!

..ehk siis XI noorte laulu- ja tantsupidu 1.-3. juuli Tallinnas.
Minu jaoks siis enamasti laulu..

Gotta love seda bussi, mis meid Tallinna sõidutas, umbes nii 3,5 tundi kestis sõit. Palavus tappis ikka väga rängalt. Reedel olid hommikupoole ainult proovid ja imekombel jõudsin ma neisse kõigisse, tuttavaid võis näha igal sammul, mõnda ei olnud mitu kuud näinud ja siis laulupeol oli muidugi ülimalt tore uuesti kohtuda. Õhtusel avamisel ühendkooridega, tundsin kuidas hääl vaikselt kähedaks jääb, ei pööranud ma aga sellele rohkem tähelepanu ja laulsin edasi, siis tuli lastekooridel ja poistekooridel lavalt lahkuda, aga kuna ma olen nii rebel, siis jäin ka mina lavale ja läksin otsisin Liisi üles, neidudekoori seest. Tantsupidu oli jõle mugav kaare alt jälgida, muideks. Tantsud läbi mõtlesime kahekesi, et oleks nüüd aeg minna linna, ja dvi muidugi läheme bussiga! Väga vale otsus. Need olid arvatavasti minu elu ühed hullemad 10min.. Kõigil higi voolas ja inimesed isegi tutvusid omavahel seal surma äärel, rahvast täis bussis, mnjah ellujäämisfaktor, mis muud. Ka laul löödi kohe lahti (ning mu hääl oli selleks ajaks lootusetult mu maha jätnud). Kui lõpuks Õismäele jõudsin, olles juba koos Beata ja Triinuga, koolikaaslastega, siis meenus, et tahtsime ujuma ju minna ja lähedal olevat mingi rand, Harku järv, here we come, lihtsalt läksime, kõiki rästiku ja laibajutte ignoreerides. Pärast koolimajas saime sõimu, jälle! Just mina ja Beata, n-ö lemmiklapsed.. Good job!

Järgmisel päeval proove eirates läksin linna poole koos Beataga, saime Liisi, Kevini, Aksli ja Hansuga kokku. Treffneri gäng together (v.a Beata, but she's just rebellious). Kuna teistel algasid proovid läksime lauluväljakule tagasi ja siis juhtus parim owned situatsioon. Mõtlesime just Beataga, et läheks näitaks õpetajatele oma nägusid ka, kuid enne seda helistabki õpetaja ja tahab väga kahtlustava häälega meid näha.. We were like, why not ja läksime sinna, kuna me olime umbes 10m kaugusel. Õpetajate näod olid lihtsalt PRICELESS, kui nad meid nägid: "ooii, mis, nii kiiresti jõudsitegi siia" "mida! Te olitegi siin :O:O?". Nad vist ei suutnud uskuda, et me reaalselt lauluväljakul olime. Mina, Beata ja Liisi käisime siis pärast ka Vapianos söömas, koorekastme ja kanaga pasta. Delicious! Kooris on mulle alati meeldinud käia sellepärast, et saab laulda ning suhelda inimestega, kellega muidu no way , et suhtleks.. Nende inimeste suhtes on kahju, et Kommertsist lahkun, aga äkki lähevad mõne teed samasse suunda, kus minugi.. Avastasime ühe tüdrukuga, kui palju meil yhiseid tuttavaid on.. üllatav.

Pühapäeval heliseb kell 07.30 kell nooeii, magus uni just kõval matil magades ei olnud, aga uni on uni, nii et jamh. Rahvariided selga ja rongkäiku. Rongkäik isegi ei väsitanud nii palju, kui kartsin, inimesed karjusid, "Kommertsgümnaasium!" ja "Lastekoor!" Hea tunne on neile vastu lehvitada.
Lastekoori laulud lauldud (jah, pean kurvastusega tõdema, et olen ikka veel lastekoor -.-), ronisin lavale ka rokikooriga koos, tänud Liisile mu pahale teele juhtimise eest, aga oii need laulud olid supervõimsad, eriti "Liivimaa pastoraal", ühendkooride lauludest meeldis enim "Mis maa see on?" Lihtsalt super tunne on seista laulukaare all, tuhanded eestlased kõrval, üheskoos laulmas ja lipud lehvimas, väga võimas! Eriline hetk oli veel see, kui lauljad nõudsid "Mesipuud", see soov ka rahuldati, uskumati, kuidas kõik teadsid sõnu ja isegi häälerühmad olid eristatavad, super, super, SUPER! Suured kallid lõpus..  nniii tore oli teid kõiki näha ja uskumati, kui hästi hakkasime 3 päeva jooksul läbi saama ühe üle mõistuse tüdrukuga, nimega Liisi! mul pole aimugi, kuidas sa mind kõik need 3 päeva talusid!

Kommertsikad rongkäigus

Suur tänu kõigile, need olid enneolematud 3 päeva, täis laulu, patriotismi ja rõõmu!

(Peale laulude laulmist jäin veel lavale kallite inimestega rääkima ja ei jõudnud õigeks ajaks kogunemiskohta. Vaatan siis telefoni, et helistada kellelegi, aga EII , mu telefon otsustas just sel hetkel välja lülitades tühjaks saada, and after that I panicked, tuhanded inimesed, kuidas ma omad üles leian, mõtlesin ipodi abil kuidagi msni kaudu ühendust saada, aga netti ei olnud! Pea veits selgines, lõi pirnike põlema: aga kui ma kasutaksin kellegi teise telefoni, paneks oma sim-kaardi sisse. Uuuh , leidsin ühe tüdruku, kes oli kohe nõus, olen elu lõpuni sulle tänulik, Elisa, ja sain lõpuks omadega kokku, õõh, ei olnud hea tunne niiiviisi ringi joosta)


Paar videot ka siis:

.. et rääkida oma juhtumistest ja sündmustest kõigile.
Selline blogi mõte on mul olnud juba väga-väga kaua, juba sellest ajast, kui tegime m-klubi blogi. Sellega ei läinud asjad kõige paremini ilmselgelt, aga las ta olla.. Egoistlik oleks seal endast kirjutada, sp lõin eile öösel kell 3, surmväsinuna, selle blogi. Mõte keerles peas juba bussis, sõites laulupeolt tartu, kodu, suunas.

Väga tahtsin jäädvustada kuidagi kuskile neid sündmusi, mis viimastel nädalatel on toimunud, Bulgaaria reis, laulupidu..

Head lugemist, kes te olete siia lehele sattunud!