Koolid ja kohustuslikud tegevused on nüüdseks läbi. Samuti minu elu Aleksandris. Ei tahakski selle koha kohta rohkem ühtegi sõna öelda, on hea, et see aasta lõpuks läbi sai. Hakkan kirjutama pikka lugu "Aleksandri memuaarid", äkki saab süda rahu. Tulen nüüd vaikselt oma koopast ja kookonist välja ja tundub, et üle väga pika aja on mul jälle tahtmine inimestega suhelda. Selline vabaduse tunne, et võib-olla on võimalik end jälle kuskil koduselt tunda.
Lõpuks sain ka load kätte, teise korraga tegin ka sõidueksami ära, üllatab ennastki, arvasin, et minust saab see tüdruk, kes neid neli korda tegemas käib. Autosõit on siiamaani veidike hirmus: "Aga äkki ma teen ikka midagi ikka valesti?"

22. juunil oli Kadi mehe eest ja läksime kahekesi Ewert and the Two Dragonsi kontserdile, soojendas Brainstorm, mu kunagine lemmik. Brainstormi pole küll 10 aastat kuulanud, aga 4-5 lugu tundsin siiski ära. Väga hea kontsert oli kokkuvõttes. Jaanipäev möödus Pärnumaal Taneli sugulastega. Hea huumor. Steffani pannipitsale pole aga endiselt midagi vastu panna.

Juuli alguses vedasin Taneli endaga maale vanaema juurde. Kutt sai seal nii head süüa, et hirmus hakkab, sellist mina küll järgi ei oska teha. Üks päev võtsime ette isegi rattatripi Moostesse ujuma. Kui ikka arvutisse ei saa, siis peab muud meelelahutust otsima!

Eile leidis Kadi endale lätlasest sõbra ja mina endale kodu, kõik olid õnnelikud!

Päikest!                          

Magasin maha oma lemmikaja aastast: see on see aeg, kus loodus, just eriti puud, tärkab ja kõik läheb lühikese ajaga roheliseks ja tekib see eriline suve tunne, mis kestab septembri alguseni. See võimaluste lõhn õhus ja kaasakutsuv soojus. Või vihm. Isegi vihmal on oma lõhn. See aasta aga nägin veel raagus puid kui viimati väljas käisin ja siis kui terveks sain nägin juba täies lehtes puid. 

Kui elada terve elu korteris, omamata aialapikestki, siis jääb nagu pool elu elamata. Nautimata seda rohelist ja vabadust, mis sellega kaasneb.

Haigused aga siiski niidavad meid ja nii juhtus ka minuga, et neeruvaagnapõletik haaras mu 1.5 nädalaks endasse, tuues kaasa isutust, 39.5C palavikku, seljavalu, millega kaasnes võimetus korralikult magada ja isegi kõndida. Tahtsin, et see läbi saaks üle kõige maailmas. Ilma arstita vaevleksin tõenäoliselt siiani selles jamas. Aga nüüd on kõik korras ja ma üritan nautida lõppeva kevade võlusid.

Päikest!

See postitus oli mu peas palju parema kujuga, ausõna.

Rääkides vahepeal sünnipäevadest ja üldse üritustest, kus üks inimene on tähelepanu keskpunktis. Isiklikult minus valmistab selline ainutähelepanu veidike ebamugavust. Eks mul endalgi oli just sünnipäev ja päev enne toimus meie juures väikene istumine, sõbrad kõik koos. Vähe hirmutav oli mõelda, et kell 12 tulevad nad kõik õnne soovima. Tuleb tõdeda, et ootasin väikesi ühmamisi, et no palju õnne sulle. Selle asemel tulid kõik 10-15 inimest ja hakkasid sünnipäeva laulu laulma. Seda ma ei oodanud. Mis on üldse sünnipäevas nii erilist, et mõne inimese jaoks ongi see kõige tähtsam päev. Ja eks sünnipäevalapselt oodatakse ikka teatud liiki käitumist. 

Aga ega see aastanumber asju eriliselt muuda, ta annab vaid mingit sorti kindluse ja loa teatud kohtadesse sisse saamisel, autojuhtimine, alkoholi ostmine (kuid ega seegi minus mingeid erilisi tundeid ärata).

Oluline on siiski see, et inimesel oleksid sõbrad, kes teda ei unusta. Ja tundub, et vähemalt selles valdkonnas on mul vedanud. Õhtul püssirohukeldris sünnipäeva pidades oli enne öeldud, et kellelgi ei ole kohustust kingitust teha. Küll aga mõned inimesed eirasid seda ja üle pika aja nägin ma kingitusi, mis olid südamega tehtud... Miski, mis tuleb sundimatult ja ei maksa tervet varandust.

Hetkel istume Riia lennujaamas, kaaslased kõrval magavad. Tartu bussini on täpselt 3 tundi aega. 

Alustades siis kõige algusest, siis Hollandisse minnes tuli algselt panna äratus kella 3:50 peale. Pole nii võikat aega enne äratuseks pannudki, väljasõit siis kell 5:20 Tartust Riia poole, sealt edasi lennukiga Hollandisse. 

Esimesel päeval võeti meid ikka hästi vastu, kodud olid kaunid, ruumikad ja emad vaaritasid kogu aeg maitsvaid roogasid. Positiivsest küljest. Negatiivsest küljest aga olid majad seest üsna külmad. Kultuuri erinevustest tooks välja muudikamaitse, mis enamikul hollandlastel on tantsu- ja klubimuusika poole. 

Laupäeva õhtul sõidutati meid ka kohe suurde klubisse, mis neis endis üsna suurt elevust tekitas. Meis just mitte nii väga. Terve päeva reisinud inimesel ikka kella 4ni pidutsemiseks jõudu pole. Ja kui keegi ütleb, et Eests on noored hukas, siis palun reisige ja kaege teisi noori. Kainet noort sealt vist ei leidnudki. Ju neil on heast peost hoopis teine arvamus, mis hõlmab palju jooki, klubi ja tantsu.

Pühapäeval lasti magada ja seejärel läksime pannkooke sööma ja teise linna rongiga bowlingut mängima. Huvitav koht, hästi tantsimise eest sai (limonaadi)shotte.

Esmaspäeval aga hakkas ametlik programm peale ja pärast õhupallide teele saatmist, koos meie kirjakestega, hakkasid pihta sportmängud, mõni ala oli veidi brutaalne, aga üldjoontes oli lõbus, isegi kui mõne asja sooritus oli allpool igasugust arvestust. Pesemine peale sporti on siin tabu. Veidi puhkust ja teatris esinemine, kus esitasime kolme laulu. Aga enne esinemist oli ikka vaja veidi muuta oma laulujuppi, mis ei tõotanud head. Peaaegu... 

Õhtul viidi meid aga "baari", mis tegelikult omas täiesti klubi õhkkonda. Läksime hoopis Taneliga jalutama.

Aga vot teisipäev oli üsna sündmustevaene päev, vaid oma workshopi ettevalmistamine, kus rääkisime muusikast ja panime hollandlased laulma. Tuuritasime ka veidi kohalikus külas Cuijkis ja peale seda oli mul au minna Taneli hosti Marnixi juurde, kes tahtis enda tüdrukut ka külla kutsuda ja seega kutsus minu ka. Õhtusöök maitses järjekordselt hea.

Kolmapäeval viidi meid Amsterdami. Minu jaoks tundus üsna seadustevaene linn: kanep ja muud narkootikumid, prostituudid jne. Shoppasime, külastasime ka muidugi paari coffeeshopi ning viidi meid paari muuseumi, millest me just eriti vaimustatud polnud, vähemalt mina. Fotograafiamuuseumis sunniti isegi pildile jääma. Rembrandti kodu tuur oli iseenesest huvitav, aga maale väga polnud ja mis sel majas ikka jalutada. Red Light District oli isegi üsna varasel ajal korralik elamus. Tagasisõites näitasid hollandlased, et osad neist ei oska või ei taha käituda korralikult, seega 2 tundi järjest üritati hoida tervet bussi üleval, lihtsalt sellepärast, et see oli nende võimuses.

Neljapäeval tegimegi oma workshoppe ja peale seda läksime lähedal asuvasse loomaaeda ja linna nimega Nijmegen. Loomaaias üritatud järgi teha looduslikke kasvukeskkondi siseruumides. Vihmamets oli väga hästi välja tulnud, niiske ja soe, tekkis tunne, nagu oleks Amazonases. Sel nädalal oligi ilm üsna külm, seega enamiku ajast püsisime siseruumides. Nijmegenis sõime pitsat ja möllasime niisama ringi. Õhtul aga kutsus Kadi mind ja Tanelit enda juurde, sest tema host oli oma jalaga imetrikke teinud ja see oli väga suureks paistetanud, keegi ei viitsinud jälle kluppi minna.

Viimane päev nagu terve nädalgi läks üsna kiiresti. Käisime kuskil sõjamuuseumis ja selle kõrval olevas seikluspargis, mis oli iseenesest vinge, aga Otepää oma veidi võimsam ja varieeruvam. Kiire õhtu minu hosti juures ja uni ja siin me nüüd oleme, ootame oma bussi, prageuseks hetkeks on selleni aega umbes 2,5 tundi.

Arvestuste nädal on käimas ja füüsika on tehtud. Tunne sees on hea ja matemaatika ootab homme tegemist. See aga tähendab omakorda, et tänane päev peale kooli on täiesti vaba päev, sest mate ei nõua õppimist. Temaga saab alati hakkama.

Kolmas periood rahulikult kujunenud. Tunnid üsna sisutühjad. Võib-olla sattunud ained, mis mulle isiklikult ei sobi. Samal ajal ka autokool käsil, teooria on läbi, sõidutunde veel pool teha. Ei teagi nüüd, kas naerda või nutta. Moodulitestide läbikukkumisi kindlasti naerda, sest meie, vist rumal, grupp on 100% mõlemad läbi kukkunud. Eks näis, kuidas selle sõitmisega siin kulgeb.

Eelmise neljapäeva võrk on ikka klassika. Teaks ma täpselt, mis juhtus, siis räägiks nii nagu oli. Kahjuks pean esitama oma võib-olla erapooliku versiooni oma kukkumisest. Mängisin siis seal side koha peal, ees keskel. Ühel hetkel tuleb pall veidi madalalt ja hea mõte oleks see hüppega selja taha üle võrgu heita. Minu arvates muidugi. See aga ei õnnestu õnnetu bloki tõttu, mida seal ei oleks tohtinud olla. Igatahes tasakaal kaob ja kurb vasak jalg arvab, et viltu oleks seda suurt keha kõige parem püüda. Pärast ta enam nii ei arva.

Alguses kõik norm, läheks uuesti mängimagi, siis aga tabab reaalsus ja duši alla minnes pole asi enam üldse nii roosiline. Igaks juhuks EMO-sse, polegi ammu käinud seal. 2 tundi ja 2 röntgenit hiljem öeldakse, et pole hullu midagi, vaid hüppeliigese venitus. Vaid kõnnak on veidi lonkav. Arstiks seekord siis vana klassijuhataja, Pääsukese, poeg, kellel peaaegu juba residentuurgi läbi.
Praeguseks peaaegu korras juba see jalg.

Aga seal istudes oli isaga kõikvõimalikke huvitavaid asju ju vaja rääkida. Näiteks lugeda tagurpidi silte:
"Ukiäkibäl ie ole". Tegelikult vestlesime ka täiesti normaalsete inimeste kombel, arutades seda, mida võiksin õppima minna peale gümnaasiumi. Valikusse jäid arhitektuur, arstindus ja arvutiteadus. Ehk siis kolm A-d. Aasta pärast ehk saab teada, mis tegelikul saab.

Tervist, kõik öökullid, kui teid peaks leiduma.

Esimest korda pole võimalik magama jääda, isegi muusika ja muud asjad ei aita, täiesti põhjuseta pole und, võib-olla on siiski põhjuseks see, et laupäeval tuli uni alles 7 paiku.
Teeks siis miskit kasulikku ka, näiteks 50 blogi followimisest sai 18... Produktiivsus ongi kõige olulisem

Mis sellest, et homme kool on, üldse ei kõiguta. Täna ka peale Teringu tundi oli tunne selline inimvaenulik, aga see on tõesti vaid minu viga. Avastasime Kadiga, kui palju võtab aega kooris käimine, vähemalt Treffneris, nende tundidega saaks isegi targaks või vormi... Või mõlemat.
Kas keegi veel on pidanud Selge autokoolis kirjutama essee ohutust ja säästlikust liiklemisest? Jah, ei? Asi pole väga hea.

Jah, ja mees, kes ootas oma lunastust 20 aastat. See endiselt see "Shawshank redemption".

Kahjuks pean tunnistama, et midagi tarka, vähemalt sisutihedat, kella 2:13 ajal enam ei tooda.
Vähemalt ei kirjuta ühiskonna mõjust inimesele asemel sellest, miks taevas sinine on, ei ausalt, on juhtunud.

Head ööd! Justin case!

Teisest perioodist jääb vist enim meelde ball, mille teemaks see aasta "Tere, Perestroika" ja kus esines ka Vennaskond. Trubetsky laval ikka üsnagi staatiline. Kõigil ilusad kleidid ja soengud ja värgid-särgid... Väga mõnus üritus, kuigi minusugune karujalg väga tantsida ei tahakski. Rebased on ka naljakad, sest balli korraldab järgmine aasta 10.a klass. Mitte humm, nagu viimased aastad.
Paneks mõned pildid ka endast ja Tanelist, aga see arvutimoodi asjandus, mis olemas on, ignoreerib täielikult neid soove. Õige ka, mis temal sellest kasu olekski.

Mingi hetk hakkasid asjad jälle kuhjuma ja miskit teha ei viitsinud.. Eks parem ju niisama lebotada.

Kodused arvasid, et ei saa minuga enam ühendust, nii et ei jäänudki muud üle, kui kirjutada blogisse.

Tegelikult kui mõtlema hakata, siis üsna sündmustevaene aeg see vahepeal.

Aga kui keegi küsib filmisoovitust, siis soovitaks filmi nimega "Shawshank Redemption", pole ime, et ta IMDb top 1 on.

Bändist ka veidi, mis on 5-liikmeline: Joosep, Kaarel, Heigo, Nummert ja mina. Nime veel ei ole, mis on kahetsusväärne, aga esinenud oleme juba 3 korda. Lugude arsenal vaikselt kasvab ning ehk varsti saab ka mõnda originaallugu kuulda.

Mingil rumalal kombel otsustasin autokooli minna, sõiduoskust ei kiidaks ausalt öeldes, veel?

Teise perioodi hindeid sai seekord topelt korjatud, Tanel mandliopiga kodus... Ja oli edukas.

Jõulutraditsiooni kohaselt terve perega maale. Kingituste jagamine läks see aasta kuidagi eriti kiiresti, laulud ja tantsud tehtud.
Kui pärast pühi Taneli poole läksin, siis sattusin varitsuse alla ja oodati laulu. I was really surprised.

Praegu Pärnus, uus aasta vastu võetud. Kohalejõudmisega oli veidi probleeme, tagasitulemise kohta veel ei tea. Päästebrigaadi mehed on lahked küll jah...