0
Kolm A-d
on
Monday, February 11, 2013
Arvestuste nädal on käimas ja füüsika on tehtud. Tunne sees on hea ja matemaatika ootab homme tegemist. See aga tähendab omakorda, et tänane päev peale kooli on täiesti vaba päev, sest mate ei nõua õppimist. Temaga saab alati hakkama.
Kolmas periood rahulikult kujunenud. Tunnid üsna sisutühjad. Võib-olla sattunud ained, mis mulle isiklikult ei sobi. Samal ajal ka autokool käsil, teooria on läbi, sõidutunde veel pool teha. Ei teagi nüüd, kas naerda või nutta. Moodulitestide läbikukkumisi kindlasti naerda, sest meie, vist rumal, grupp on 100% mõlemad läbi kukkunud. Eks näis, kuidas selle sõitmisega siin kulgeb.
Eelmise neljapäeva võrk on ikka klassika. Teaks ma täpselt, mis juhtus, siis räägiks nii nagu oli. Kahjuks pean esitama oma võib-olla erapooliku versiooni oma kukkumisest. Mängisin siis seal side koha peal, ees keskel. Ühel hetkel tuleb pall veidi madalalt ja hea mõte oleks see hüppega selja taha üle võrgu heita. Minu arvates muidugi. See aga ei õnnestu õnnetu bloki tõttu, mida seal ei oleks tohtinud olla. Igatahes tasakaal kaob ja kurb vasak jalg arvab, et viltu oleks seda suurt keha kõige parem püüda. Pärast ta enam nii ei arva.
Alguses kõik norm, läheks uuesti mängimagi, siis aga tabab reaalsus ja duši alla minnes pole asi enam üldse nii roosiline. Igaks juhuks EMO-sse, polegi ammu käinud seal. 2 tundi ja 2 röntgenit hiljem öeldakse, et pole hullu midagi, vaid hüppeliigese venitus. Vaid kõnnak on veidi lonkav. Arstiks seekord siis vana klassijuhataja, Pääsukese, poeg, kellel peaaegu juba residentuurgi läbi.
Praeguseks peaaegu korras juba see jalg.
Aga seal istudes oli isaga kõikvõimalikke huvitavaid asju ju vaja rääkida. Näiteks lugeda tagurpidi silte:
"Ukiäkibäl ie ole". Tegelikult vestlesime ka täiesti normaalsete inimeste kombel, arutades seda, mida võiksin õppima minna peale gümnaasiumi. Valikusse jäid arhitektuur, arstindus ja arvutiteadus. Ehk siis kolm A-d. Aasta pärast ehk saab teada, mis tegelikul saab.
Kolmas periood rahulikult kujunenud. Tunnid üsna sisutühjad. Võib-olla sattunud ained, mis mulle isiklikult ei sobi. Samal ajal ka autokool käsil, teooria on läbi, sõidutunde veel pool teha. Ei teagi nüüd, kas naerda või nutta. Moodulitestide läbikukkumisi kindlasti naerda, sest meie, vist rumal, grupp on 100% mõlemad läbi kukkunud. Eks näis, kuidas selle sõitmisega siin kulgeb.
Eelmise neljapäeva võrk on ikka klassika. Teaks ma täpselt, mis juhtus, siis räägiks nii nagu oli. Kahjuks pean esitama oma võib-olla erapooliku versiooni oma kukkumisest. Mängisin siis seal side koha peal, ees keskel. Ühel hetkel tuleb pall veidi madalalt ja hea mõte oleks see hüppega selja taha üle võrgu heita. Minu arvates muidugi. See aga ei õnnestu õnnetu bloki tõttu, mida seal ei oleks tohtinud olla. Igatahes tasakaal kaob ja kurb vasak jalg arvab, et viltu oleks seda suurt keha kõige parem püüda. Pärast ta enam nii ei arva.
Alguses kõik norm, läheks uuesti mängimagi, siis aga tabab reaalsus ja duši alla minnes pole asi enam üldse nii roosiline. Igaks juhuks EMO-sse, polegi ammu käinud seal. 2 tundi ja 2 röntgenit hiljem öeldakse, et pole hullu midagi, vaid hüppeliigese venitus. Vaid kõnnak on veidi lonkav. Arstiks seekord siis vana klassijuhataja, Pääsukese, poeg, kellel peaaegu juba residentuurgi läbi.
Praeguseks peaaegu korras juba see jalg.
Aga seal istudes oli isaga kõikvõimalikke huvitavaid asju ju vaja rääkida. Näiteks lugeda tagurpidi silte:
"Ukiäkibäl ie ole". Tegelikult vestlesime ka täiesti normaalsete inimeste kombel, arutades seda, mida võiksin õppima minna peale gümnaasiumi. Valikusse jäid arhitektuur, arstindus ja arvutiteadus. Ehk siis kolm A-d. Aasta pärast ehk saab teada, mis tegelikul saab.
