Reportaaž Hollandist

Hetkel istume Riia lennujaamas, kaaslased kõrval magavad. Tartu bussini on täpselt 3 tundi aega. 

Alustades siis kõige algusest, siis Hollandisse minnes tuli algselt panna äratus kella 3:50 peale. Pole nii võikat aega enne äratuseks pannudki, väljasõit siis kell 5:20 Tartust Riia poole, sealt edasi lennukiga Hollandisse. 

Esimesel päeval võeti meid ikka hästi vastu, kodud olid kaunid, ruumikad ja emad vaaritasid kogu aeg maitsvaid roogasid. Positiivsest küljest. Negatiivsest küljest aga olid majad seest üsna külmad. Kultuuri erinevustest tooks välja muudikamaitse, mis enamikul hollandlastel on tantsu- ja klubimuusika poole. 

Laupäeva õhtul sõidutati meid ka kohe suurde klubisse, mis neis endis üsna suurt elevust tekitas. Meis just mitte nii väga. Terve päeva reisinud inimesel ikka kella 4ni pidutsemiseks jõudu pole. Ja kui keegi ütleb, et Eests on noored hukas, siis palun reisige ja kaege teisi noori. Kainet noort sealt vist ei leidnudki. Ju neil on heast peost hoopis teine arvamus, mis hõlmab palju jooki, klubi ja tantsu.

Pühapäeval lasti magada ja seejärel läksime pannkooke sööma ja teise linna rongiga bowlingut mängima. Huvitav koht, hästi tantsimise eest sai (limonaadi)shotte.

Esmaspäeval aga hakkas ametlik programm peale ja pärast õhupallide teele saatmist, koos meie kirjakestega, hakkasid pihta sportmängud, mõni ala oli veidi brutaalne, aga üldjoontes oli lõbus, isegi kui mõne asja sooritus oli allpool igasugust arvestust. Pesemine peale sporti on siin tabu. Veidi puhkust ja teatris esinemine, kus esitasime kolme laulu. Aga enne esinemist oli ikka vaja veidi muuta oma laulujuppi, mis ei tõotanud head. Peaaegu... 

Õhtul viidi meid aga "baari", mis tegelikult omas täiesti klubi õhkkonda. Läksime hoopis Taneliga jalutama.

Aga vot teisipäev oli üsna sündmustevaene päev, vaid oma workshopi ettevalmistamine, kus rääkisime muusikast ja panime hollandlased laulma. Tuuritasime ka veidi kohalikus külas Cuijkis ja peale seda oli mul au minna Taneli hosti Marnixi juurde, kes tahtis enda tüdrukut ka külla kutsuda ja seega kutsus minu ka. Õhtusöök maitses järjekordselt hea.

Kolmapäeval viidi meid Amsterdami. Minu jaoks tundus üsna seadustevaene linn: kanep ja muud narkootikumid, prostituudid jne. Shoppasime, külastasime ka muidugi paari coffeeshopi ning viidi meid paari muuseumi, millest me just eriti vaimustatud polnud, vähemalt mina. Fotograafiamuuseumis sunniti isegi pildile jääma. Rembrandti kodu tuur oli iseenesest huvitav, aga maale väga polnud ja mis sel majas ikka jalutada. Red Light District oli isegi üsna varasel ajal korralik elamus. Tagasisõites näitasid hollandlased, et osad neist ei oska või ei taha käituda korralikult, seega 2 tundi järjest üritati hoida tervet bussi üleval, lihtsalt sellepärast, et see oli nende võimuses.

Neljapäeval tegimegi oma workshoppe ja peale seda läksime lähedal asuvasse loomaaeda ja linna nimega Nijmegen. Loomaaias üritatud järgi teha looduslikke kasvukeskkondi siseruumides. Vihmamets oli väga hästi välja tulnud, niiske ja soe, tekkis tunne, nagu oleks Amazonases. Sel nädalal oligi ilm üsna külm, seega enamiku ajast püsisime siseruumides. Nijmegenis sõime pitsat ja möllasime niisama ringi. Õhtul aga kutsus Kadi mind ja Tanelit enda juurde, sest tema host oli oma jalaga imetrikke teinud ja see oli väga suureks paistetanud, keegi ei viitsinud jälle kluppi minna.

Viimane päev nagu terve nädalgi läks üsna kiiresti. Käisime kuskil sõjamuuseumis ja selle kõrval olevas seikluspargis, mis oli iseenesest vinge, aga Otepää oma veidi võimsam ja varieeruvam. Kiire õhtu minu hosti juures ja uni ja siin me nüüd oleme, ootame oma bussi, prageuseks hetkeks on selleni aega umbes 2,5 tundi.