0
Mereäärne Voka küla, rumour has it! 21.-24.07
on
Monday, July 25, 2011
in
suvi,
tunne oma kodumaad
Nali naljaks, aga enne kolmapäeva õhtut, ei olnud ma kunagi üle kaarsilla käinud, polnud varem sellist tungi tundnud, et I have to do it. Aga nüüdseks on see tehtud ja minagi õige tartlane. Käis siis samal õhtul Maarja välja idee, et läheks koos tema maale, Vokka, mere äärde, asub see siis Ida-Virumaal. Pikalt mõeldes oma dilemmale otsustasin siiski minemise kasuks.
Järgmine päev (Neljapäev) asusime siis hääletama, Jõhvi maanteel, meie kummagi vanemad ei olnud hääletamisest just eriti vaimustuses, aga what you gonna do, tahe oli suur.. Jõhvi saime 3 autoga: 2 Chryslerit ja Chevrolet, Hmm.. we should do it again, kui sellised ärikad peale võtavad. Vokas oli väga-väga palav ja phmts jooksime kohe randa, Maarjal olid sugulased Saksamaalt ka külas, sh poiss ja tüdruk, vanuseks umbes 7-9.. Koos rannas sai möllatud, vetikasõda, ei kujuta ette inimeste elu, kes kardavad igasuguseid putukaid ja vetikaid ja taimi.. Piiratud eluviis that way. Õhtupoole saime Voka tüdrukutega kokku, rumours, rumours, rumours.. Suu ammuli vist kuulasin, piinlik. Voka keskuseks oli suur staadion, jalkaväljaku, korvpallisaali, tenniseväljaku ja muude selliste spordiasjadega. Magasime lakas koos huvitavate koduloomade, jahumardikatega (vist oli?).
Reede hommik ei tulnud kergelt, Maarjal oli raske missioon: saada Mariliis voodist välja mõistlikul ajal (loe: enne kella 3). Tal õnnestus see tänu telefonikõnele, mis teatas, et järjekordselt juhtus nii, et kui mina lahkusin Tartust siis sõbrad just randomly sattusid Tartu, veits selline "Õhhh!" tunne oli. Päev ise möödus rannaselt ja võrkpalli ning tennise seltsis, ma polnud muidugi varem tennist mänginud, aga Maarja kinnitas, et tuleb juba väljagi..
Laupäev oli ülimalt tegus päev, kui kella 8 ajal telgis ärgates oli seal n-ö avatud uksest hoolimata 50-kraadine lämbe õhk, sajatuste saatel kolisime kõigepealt kogu kraamiga telgi ette ja seejärel põõsa alla vilusse. Kui lapsed kõrvaltelgis ärkasid vaatasid nad meid suurte hirmunud silmadega ja soovisid meile: "Guten morgen draußen schläfer!". Random vene mees käis ka teed randa küsimas, vaatepilt oli vähemalt hea tal. Siis kihutasime poodi rattaga, Maarjal juba teine kord päeva jooksul ja tõime kooki ja jäätist, sest külla tulid paar sõpra Vokast. Rääkisime, sõime ja jõime, kuni hakkas vihma kallama, ja reaalselt olime seitsmekesi 2x2 varjualuses nurka surutud. 6 paiku õhtul sõitsime Maarjaga ratastega Toilasse, umbes 5km tee põldude vahelt. Turisti aiad ja lossipaigad nähtud, sõime all mereäärses kõrtsis küüslauguleibu ja asusime tagasiteele, veider laulutuju oli ja meenus Portugali reis, kus igat trenni minekut ja tulekut saatis laulmine rattal. Väike vaarikaraks ja photoshoot, pildid lisan hiljem..
Ja pühapäeval oligi minu aeg lahkuda Vokast, irooniline, et iga pühapäev saabun kuskilt kellegi külast bussiga jälle Tartu poole, jätkaks trendi?
Oma osavuse tõendiks täna, esmaspäeval, päeval koju tulles ja telefoniga rääkides astus üks jalg trepist veidi mööda ja lendasin ilusasti suure matsuga põlvega astmele maandudes trepile kõhuli, telefon lendas 3 tükiks, üks neist põgenes veel ka alumisele korrusele. Põlv tuikab veel siiamaani ja ka veretäpike pole kuhugi kadunud....
Järgmine päev (Neljapäev) asusime siis hääletama, Jõhvi maanteel, meie kummagi vanemad ei olnud hääletamisest just eriti vaimustuses, aga what you gonna do, tahe oli suur.. Jõhvi saime 3 autoga: 2 Chryslerit ja Chevrolet, Hmm.. we should do it again, kui sellised ärikad peale võtavad. Vokas oli väga-väga palav ja phmts jooksime kohe randa, Maarjal olid sugulased Saksamaalt ka külas, sh poiss ja tüdruk, vanuseks umbes 7-9.. Koos rannas sai möllatud, vetikasõda, ei kujuta ette inimeste elu, kes kardavad igasuguseid putukaid ja vetikaid ja taimi.. Piiratud eluviis that way. Õhtupoole saime Voka tüdrukutega kokku, rumours, rumours, rumours.. Suu ammuli vist kuulasin, piinlik. Voka keskuseks oli suur staadion, jalkaväljaku, korvpallisaali, tenniseväljaku ja muude selliste spordiasjadega. Magasime lakas koos huvitavate koduloomade, jahumardikatega (vist oli?).
Reede hommik ei tulnud kergelt, Maarjal oli raske missioon: saada Mariliis voodist välja mõistlikul ajal (loe: enne kella 3). Tal õnnestus see tänu telefonikõnele, mis teatas, et järjekordselt juhtus nii, et kui mina lahkusin Tartust siis sõbrad just randomly sattusid Tartu, veits selline "Õhhh!" tunne oli. Päev ise möödus rannaselt ja võrkpalli ning tennise seltsis, ma polnud muidugi varem tennist mänginud, aga Maarja kinnitas, et tuleb juba väljagi..
Laupäev oli ülimalt tegus päev, kui kella 8 ajal telgis ärgates oli seal n-ö avatud uksest hoolimata 50-kraadine lämbe õhk, sajatuste saatel kolisime kõigepealt kogu kraamiga telgi ette ja seejärel põõsa alla vilusse. Kui lapsed kõrvaltelgis ärkasid vaatasid nad meid suurte hirmunud silmadega ja soovisid meile: "Guten morgen draußen schläfer!". Random vene mees käis ka teed randa küsimas, vaatepilt oli vähemalt hea tal. Siis kihutasime poodi rattaga, Maarjal juba teine kord päeva jooksul ja tõime kooki ja jäätist, sest külla tulid paar sõpra Vokast. Rääkisime, sõime ja jõime, kuni hakkas vihma kallama, ja reaalselt olime seitsmekesi 2x2 varjualuses nurka surutud. 6 paiku õhtul sõitsime Maarjaga ratastega Toilasse, umbes 5km tee põldude vahelt. Turisti aiad ja lossipaigad nähtud, sõime all mereäärses kõrtsis küüslauguleibu ja asusime tagasiteele, veider laulutuju oli ja meenus Portugali reis, kus igat trenni minekut ja tulekut saatis laulmine rattal. Väike vaarikaraks ja photoshoot, pildid lisan hiljem..
Ja pühapäeval oligi minu aeg lahkuda Vokast, irooniline, et iga pühapäev saabun kuskilt kellegi külast bussiga jälle Tartu poole, jätkaks trendi?
Oma osavuse tõendiks täna, esmaspäeval, päeval koju tulles ja telefoniga rääkides astus üks jalg trepist veidi mööda ja lendasin ilusasti suure matsuga põlvega astmele maandudes trepile kõhuli, telefon lendas 3 tükiks, üks neist põgenes veel ka alumisele korrusele. Põlv tuikab veel siiamaani ja ka veretäpike pole kuhugi kadunud....
