Üldnarkoos ja kanüül, still favourites

Kuna eile käisin adenoidiopil, siis täna kodus lebotamine..
Aga kõigepealt räägin ma arvestustest, mis läksid üllatavalt hästi, vaid inka 4 ei ole no kohe üldse rahul.. aga muidu kõik super...

Eile hommikul siis söömata ja joomata haigla poole teele.. No fuu jälle, aga seekord pidi olema lebom kui mandlid, kõik rääkisid seda... Ootetoas passimine, vaatamine, kuidas toodi opitoast poolsurnud inimesed välja, ma TUNDSIN nende valu, mida ma aga ei teadnud, et varsti olen ma sama surnud.... Noa all käidud, unustas armas Dr. Ristioja meid ära ja palatis passisime kuskil 4h, jah, 4h, samal ajal kui teised saavad 2-ga minema. Passimise ajal kuulasin ühe playlisti kohe 2x läbi. Okeei, seal listis oli ainult 4 laulu, aga paganama head laulud teised. Kui arst kanüüli hakkas välja võtma, siis toonitasin, et ta teeks seda hästi ettevaatlikult ja tulemuseks lendasid mu suust mõtlematud sõnad, vist veidi ka liiga kõvasti: "AITÄH! See oli ilus! ee... st... et... valus.. polnud... ". Lõpuks kodu poole sõitmas, avastasin paar sõnumit, mis tegid tuju kohe heaks...
Ja kodus läks asi käest ära, siuke tunne nagu teine mandliopp oleks, kurk kõik lõhki kraabitud vist, sest neelatada on ikka haigelt valus. Hea, et miskit süüagi saan. Kui Maarja siin käis, siis ta probs arvas, et räägib zombiga, mul lihtsalt ei ole emotsioonide väljendamise võimet praegu...

But I will survive! You know me: it takes a lot more to take me down