0
Oh kunstiajalugu, mu arm
Tegin pausi kunstiajaloo kontrolltööks õppimise vahepealt ja mõtlesin, et võiks üle pika aja taas blogisse postituse teha....
Aga kunstiajalugu on armastus, tund ise polegi nii hull, kuid KT, milles on 7 teemat ja osasid neist pole veel õpikus ka (mis muudab asja eriti mindfuckiks), siis neid pähe tuupida teisipäevaks pole just lust ja lillepidu, aga küll toime tuleme. Puhas enesepiinamine, mis muud.
Eelmisel laupäeval läksime siis suurte lootustega tüdrukutega jalgpalli vaatama. Algse elevuse ja emotsiooni ning karjumise järel saabus teise poolaja keskel minusse tuimus, no lihtsalt ei taha seda mängu enam vaadata, ka emotsioonikast karjumisest olin loobunud, ei tahtnud isegi näha Kassai sõimamisest tulvil facebooki. No miks nad seda meile niimoodi nüüd tegid. Sellepärast ei olegi mul suurt soovi Eesti koondise mänge vaadata, liiga palju emotsiooni on mängus ja enamasti ei lõpe asi hästi -.- .
Vähemalt teisipäevane jalkavaatamine Spordibaasis (sest me ilmselgelt avastasime kella 8 paiku, et "OOiih, tahaks kõik koos minna jalkat välja vaatama"). Ja mitte, et mina jalgpallist midagi oluliselt väga palju teaks, olen sama ignorantne, kui keskmine tüdruk, siis midagi ma ikkagi jagan ja tajun, kaarte ja suluseisu ja sellist värki. Igatahes ajas naerma küll: "Miks ta kaarti ei saanud, eestlane sai ju haiget, ta isegi kukkus" "Mhh, miks nad valele poole löövad" Lõppes hästi, 1:1 viik tegi tuju paremaks, ilus mäng oli...
See reede oli mõnes mõttes ikka ulme päev. Tunnid olid mõnusad Uve loeng + pool matat, sest kehaline on ilmselgelt praegu nõrkadele ja pool matat lasti hambaarstil oleku pärast üle, nu Kiisel oli kuri küll, aga ega temagi saa midagi teha, kuna hambaarst kestis nii kaua, 45min tunni ajast kaua. Aga tunnistama pean, et Uve loeng oli huvitav ja ikkagi pidi ta ka meile oma "kapist" välja tuleku nalja tegema, ei tea, kas järgmine kord kuuleme Reemanni kohta kommentaare ka? Õhtune koorilaager möödus ka edukalt, tekkis tunne, et ÄKKI ma isegi oskan laulda, nuh selle laulmisega on ka selline pikk ja keeruline lugu möödunud ajast, aga välja mind koorist ei visatud, 2x pidime ette laulma ehk siis võib-olla polegi elevant nii kõvasti kõrvale astunud.
Õhtune pidu, kust ei puudunud ei 40-50 inimest ega ka ment, oli päris.. kuidas nüüd öeldagi.. omapärane. Ühel hetkel astun sammu tahapoole ja märkan erkkollases vestis mendimehikest. Nad ise olid ka üllatunud, leides 3x rohkem inimesi, kui lootnud. Oh well, astun sammu tagasi ja vaikselt annan oma tähelepanekust teada. Mina olin küll 100% kaine (Mama, be proud), aga nii ei olnud kõik... Üldine paanika.
Lõpuks, kui kõik olid läinud kodudesse või linna või uuele peole, siis oli õige hetk aega veeta Uku ja tema kitarri seltsis, see oli üle pika aja üks väga-väga mõnus aeg.. "It's empty in the valley of your heart..."
Aga kunstiajalugu on armastus, tund ise polegi nii hull, kuid KT, milles on 7 teemat ja osasid neist pole veel õpikus ka (mis muudab asja eriti mindfuckiks), siis neid pähe tuupida teisipäevaks pole just lust ja lillepidu, aga küll toime tuleme. Puhas enesepiinamine, mis muud.
Eelmisel laupäeval läksime siis suurte lootustega tüdrukutega jalgpalli vaatama. Algse elevuse ja emotsiooni ning karjumise järel saabus teise poolaja keskel minusse tuimus, no lihtsalt ei taha seda mängu enam vaadata, ka emotsioonikast karjumisest olin loobunud, ei tahtnud isegi näha Kassai sõimamisest tulvil facebooki. No miks nad seda meile niimoodi nüüd tegid. Sellepärast ei olegi mul suurt soovi Eesti koondise mänge vaadata, liiga palju emotsiooni on mängus ja enamasti ei lõpe asi hästi -.- .
Vähemalt teisipäevane jalkavaatamine Spordibaasis (sest me ilmselgelt avastasime kella 8 paiku, et "OOiih, tahaks kõik koos minna jalkat välja vaatama"). Ja mitte, et mina jalgpallist midagi oluliselt väga palju teaks, olen sama ignorantne, kui keskmine tüdruk, siis midagi ma ikkagi jagan ja tajun, kaarte ja suluseisu ja sellist värki. Igatahes ajas naerma küll: "Miks ta kaarti ei saanud, eestlane sai ju haiget, ta isegi kukkus" "Mhh, miks nad valele poole löövad" Lõppes hästi, 1:1 viik tegi tuju paremaks, ilus mäng oli...
See reede oli mõnes mõttes ikka ulme päev. Tunnid olid mõnusad Uve loeng + pool matat, sest kehaline on ilmselgelt praegu nõrkadele ja pool matat lasti hambaarstil oleku pärast üle, nu Kiisel oli kuri küll, aga ega temagi saa midagi teha, kuna hambaarst kestis nii kaua, 45min tunni ajast kaua. Aga tunnistama pean, et Uve loeng oli huvitav ja ikkagi pidi ta ka meile oma "kapist" välja tuleku nalja tegema, ei tea, kas järgmine kord kuuleme Reemanni kohta kommentaare ka? Õhtune koorilaager möödus ka edukalt, tekkis tunne, et ÄKKI ma isegi oskan laulda, nuh selle laulmisega on ka selline pikk ja keeruline lugu möödunud ajast, aga välja mind koorist ei visatud, 2x pidime ette laulma ehk siis võib-olla polegi elevant nii kõvasti kõrvale astunud.
Õhtune pidu, kust ei puudunud ei 40-50 inimest ega ka ment, oli päris.. kuidas nüüd öeldagi.. omapärane. Ühel hetkel astun sammu tahapoole ja märkan erkkollases vestis mendimehikest. Nad ise olid ka üllatunud, leides 3x rohkem inimesi, kui lootnud. Oh well, astun sammu tagasi ja vaikselt annan oma tähelepanekust teada. Mina olin küll 100% kaine (Mama, be proud), aga nii ei olnud kõik... Üldine paanika.
Lõpuks, kui kõik olid läinud kodudesse või linna või uuele peole, siis oli õige hetk aega veeta Uku ja tema kitarri seltsis, see oli üle pika aja üks väga-väga mõnus aeg.. "It's empty in the valley of your heart..."
PS! Õigeks ajaks kooriproovi jõudmine on nõrkadele, 20min on stiilne hilinemine, kahjuks Kerpa seda ei näinudki...
Aa ja "Kui sa abiellud ja siis on see pidustus ja muusika mängib, palju inimesi ja värki?" Ei, ei ole pulmad, see on abielupidu või noh abielupidustus
Aa ja "Kui sa abiellud ja siis on see pidustus ja muusika mängib, palju inimesi ja värki?" Ei, ei ole pulmad, see on abielupidu või noh abielupidustus
