Maatüdruk..

.. nagu ütles mu kunagine treener, kui mainisin talle, et maal olin, sp ei saanud trenni tulla...

I know, et praegu on timeline täiesti paigast ära, jah ka minu ilumeel on häiritud sellest, timestampe ka postile ei näita, got to work on it.

Siis pühapäeval läksin hommikul linna, mõtlesin, et enne bussi peale minekut käin korra Abakhanist läbi. Kohe kindlasti oli mul meeles see, et pühapäeviti on Abakhan kinni -.-. Astusin siis pahaaimamatult uksest sisse (mis btw oli phmts lahti) kui mulle vaatab vastu 3 kurja näoga müüjat, üks neist teatades, et kauplus on suletud. How was I supposed to know, kui uksed olid (phmts) lahti. It happens.
Selle liiniga, millega pidin minema maale (a location finder below), polnud ma varem sõitnud, sest täiesti maakoha juurde läks päevas vaid üks buss, mille mugavusi olin korduvalt kasutanud, seekord aga oli võimalus, et paps tuleb 5km teise peatusesse. Well, it was about time to get off the bus, aga ilmselgelt ma teadsin, kus on õige aeg maha minemiseks. Viimasel hetkel hüppasin püsti, et maha minna, I made it. Bussijuht vangutas pahakspanevalt pead, aga mis teha, vähemalt maha sain.

One way.... 

...or another... 

...it will lead to destination forest!

Öösel hakkas igav ja see on tulemus

Yeah, the dog is easily findable, not a fun game

Samas on mul hea meel, et maakoht on metsa sees (rahulik), naabreid väga pole, netti ka enam mitte. But despite the fact, et televisioon on 5+, olen ma maal alati väga produktiivne olnud: ehetetegemine sai alguse seal, seekord õmblesin seeliku peaaegu valmis, and of course aitasin oma kallist vanaema (kes on kordades produktiivsem, kui kõik ülejäänud kokku :O). Ja oii see krudisev hernekaunade hääl, mis neid korjates tuleb, nostalgiatunne tekib. Just tol hetkel meenus mulle koht, kus vanaema elas kuskil 10-aastat tagasi, ma pole seda kohta külastanud sellest ajast peale, kuid siiamaani mäletan iga detaili aiast ja majast ja laudast, võiks virtual tripi sinna tehagi. Midagi fotograafilise mälu moodi...
Kuna maal pole enamasti täiuslikku levi, siis võimalus täielikuks antisotsiaalsuseks, siiski üks õhtu põllul telefoniga rääkides jooksis kari metssigu eemal üle põllu, koos poegadega ka veel...
Just one of my favourite places on Earth.

Lihtsalt laul, mida ei saanud peast nende päevade jooksul, asi oli koguni nii hull, et pärast veidikest aega endagi üllatuseks kuulen õde ümisemas sama viisi. Ilma temata pole maal ikka sama...