0
And the moment we've all been waiting for - Portugal!
on
Sunday, March 18, 2012
in
reisile meiega
Kõik algas siis reedel 16. märtsil kell 6.30 Tartu bussijaamast bussi peale minnes, sama bussi peal olid ka koolikaaslased, kes läksid Hollandisse ja Prantsusmaale. Muidugi suutsin ma prillid alguses koju jätta ja sõitsime turboga tagasi, olin phmts viimane, kes bussi peale sai. Kohver oli seekord 12,1 kg vist, haige võit, pole enne juhtunud. Prantsusmaal otsisime Maci, 2min autoga võrdub 3km jala, einoh, oli vist väärt siiski see Big Mac. Unistuseks teleport. Prantsusmaalt saime ka siis ilusasti Portugali. Esimene öö möödus treeneriga ühes toas, sest neil ei olnud and alguses 3st tuba, vähemalt toidupakk oli kasulik, kiire seedimisega on raske söömata olla, you know.
Laupäeval saime juba esimest trenni tunda, ujula haigelt lähedal seekord, mingi 5min ainult.
Aga Eric (treener) meil hulluks lännu ja mina isiklikult ujusin 7,3 km jah, just nii. Ja lõunasöögist rääkides... Toodi siis kõrvitsasupp (mida me oleme iga päev nautida saanud), peale seda väike pitsa, kõhud juba väga täis, vähemalt meil, tüdrukutel, ütles siis tädi, et tuleb kas steak või cake, ei kuulnud täpselt, lootsime kooki juba, sest kõht haletäis, ja siis tuli liha... Ja siis veel magustoit. Jou, veeresime oma tuppa, oma suurte kõhtudega, lennukisse ei lastaks kui trenni ei teeks.
Ja siis tuli Liisi meile külla siia, läksime randa otsima, tunnike kõndisime, sest õiget teed ei eksisteerinudki. Sõime Golden Breami ka , valge lihaga kala, hullult hea oli. Pilte jagan pärast , sest need Kristeli ja Liisi käes, ise pole ühtki pilti teinud, anna andeks, emme, Ipadi lollakad pildid vist ei loe...
Õhtul istusime Monte Gordos baaris ja wifis, mu pildifail fb oli ka 4x ühte pilti üles , aga haigelt mõnus oli, jäin veel teise linna ka...
Hommik helge, võtsime rattad, veits ookeani ääres tšillimist, vesi veel haigelt külm, aga nutame ja läheme ujuma mingi päev..
Peale lõunast 2-tunnist uinakut, nats pikemaks venis kui plaanisime, Liisi juurde sõit algas küll halvasti, ratast ei saanud korralikult kätte, rebin ja lõpuks ikka saan, siis avastan, et kett tuli maha, jou, ma oma väikeste näpukestega panin, tagasi, aga nuh jah, tuli jälle maha, sain tagasi, tuli kasuks see mitte tibi olemine, sain hakkama musta tööga ja tõesti oli must töö, oleks keegi näppe näinud... Uuhhh! Olime just maha istunud Liisiga ja Kristjan helistab, et söök algas just, tund aega varem kui pidi! 10 minutiga 4 km rattal, mõelge ise mu kiiruse peale, mida paganat, aga tasus ära see jooksmine, nüüd siis lebos ära ja homme haiged trennid hakkavad pihta...
Päikest teile :)
Laupäeval saime juba esimest trenni tunda, ujula haigelt lähedal seekord, mingi 5min ainult.
Aga Eric (treener) meil hulluks lännu ja mina isiklikult ujusin 7,3 km jah, just nii. Ja lõunasöögist rääkides... Toodi siis kõrvitsasupp (mida me oleme iga päev nautida saanud), peale seda väike pitsa, kõhud juba väga täis, vähemalt meil, tüdrukutel, ütles siis tädi, et tuleb kas steak või cake, ei kuulnud täpselt, lootsime kooki juba, sest kõht haletäis, ja siis tuli liha... Ja siis veel magustoit. Jou, veeresime oma tuppa, oma suurte kõhtudega, lennukisse ei lastaks kui trenni ei teeks.
Ja siis tuli Liisi meile külla siia, läksime randa otsima, tunnike kõndisime, sest õiget teed ei eksisteerinudki. Sõime Golden Breami ka , valge lihaga kala, hullult hea oli. Pilte jagan pärast , sest need Kristeli ja Liisi käes, ise pole ühtki pilti teinud, anna andeks, emme, Ipadi lollakad pildid vist ei loe...
Õhtul istusime Monte Gordos baaris ja wifis, mu pildifail fb oli ka 4x ühte pilti üles , aga haigelt mõnus oli, jäin veel teise linna ka...
Hommik helge, võtsime rattad, veits ookeani ääres tšillimist, vesi veel haigelt külm, aga nutame ja läheme ujuma mingi päev..
Peale lõunast 2-tunnist uinakut, nats pikemaks venis kui plaanisime, Liisi juurde sõit algas küll halvasti, ratast ei saanud korralikult kätte, rebin ja lõpuks ikka saan, siis avastan, et kett tuli maha, jou, ma oma väikeste näpukestega panin, tagasi, aga nuh jah, tuli jälle maha, sain tagasi, tuli kasuks see mitte tibi olemine, sain hakkama musta tööga ja tõesti oli must töö, oleks keegi näppe näinud... Uuhhh! Olime just maha istunud Liisiga ja Kristjan helistab, et söök algas just, tund aega varem kui pidi! 10 minutiga 4 km rattal, mõelge ise mu kiiruse peale, mida paganat, aga tasus ära see jooksmine, nüüd siis lebos ära ja homme haiged trennid hakkavad pihta...
Päikest teile :)
