Portugal vol 3 ehk siis lõpp

Alustades siis kolmanda Portugali postiga, oleme ise nüüd Faro lennujaamas, ootamas oma esimest lendu kodu poole.

Neljapäev ja reede sai kokku ujutud 21 km. Legendaarne trenn oli reede õhtul, kui isegi Eric ujuma tuli, arvas, et on kerge, aga pidi vist veidike pettuma ja maine, mida eesti ujujad nädal aega üleval proovisid hoida, kadus umbes 10 minutiga, kui üritasime proovida kohalike poolt vägagi harrastatavat spordiala, nimelt vees kõndimist põhimõtteliselt, mingisugused vööd olid ümber, mis meid veepinnal hoidsid ja siis lihtsalt üritad joosta, oh well, seda me suutsime vaid 600m teha, väga naljakaks kiskus kätte ära. Aga siuke lahe seik ka veel, et enne trenni lõhkusin ühe plätu ära, peale trenni teise ja siis polnudki enam nagu midagi teha, kui plätud ära visata, aga pagan poodi oli ka veel vaja minna, nujah, eks ma siis lasingi seal ilma jalanõudeta tänaval ja paaris poes ka ringi.... Nagunii juba vilistati ja karjuti iga kord kui möödusime.

Laupäeval, meie viimasel Portugali päeval oli noh, ütleme nii, et super ilm, vihma sadas, trenni jõudes olime phmts lahedasti märjad ikkagi. Trenni kannatas ka veel umbes pool tundi, siis toimus mul mingisugune breakdown, ei mingit normaalset lihastetööd ega ka mõttetööd, tuimalt tiksusin seal, minu mõõt oli ikka täiesti täis, pole õrna aimugi, palju kokku tuli. Serru mainis pärast trenni, et hakkas meenutama elustusvõtteid, kui juhuslikult peaks midagi minuga juhtuma, surnumatja nägu ftw. Duširuumi kontserdist ei hakkaks üldse pikemalt rääkimagi.

Viisime rattad ka ära ja siis no jou, läks veits lappama ära. Täitsa õhust tekkis selline imeline idee, et 4 tundi aega, läheks käiks ookeani juures veel ujumas korra, kell näitas 23.30. Mõeldud, tehtud, asjad ruttu kokku, ujukad selga, teega oli veits raskusi juba alguses, aga see ei takistanud meie suurejoonelisi plaane. Esimene takistus ootas ees, kui olime lõksus nagu siga aia taga. Aga savi, lähme üle aia, millegagi peab ju elu huvitavaks tegema, point selles, et aed oli umbes 3 meetrit ja otsas veel mingid ogad ka. Aia ülesse jõudes alla ikka ei tahtnud tulla: "Ouuu, Kristjan, aita alla!" Naiss paanika. Kadu oli üks plätu (jah, ma lõhkusin veel ühe plätu ära!) ja küünarnukk ei tunne end ka just kõige paremini, aga arvasime, et sellega on rasked ajad läbi. Oojee, isegi liivatee, kindlalt ookeanini välja... Aga siis see lõppes ära ja halepime oli.. Daipohh lähme läbi võsa, kaugel see ookean ikka olla saab, nu too oli ikka haige võsa, no fulltihnik. Vähemalt pool tundi murdsime läbi selle, igasuguste sajatuste saatel ja naeru oli ka, et kus me ikkagi oleme.... Ja lõpuks rõõmuhõisete saatel jõuamegi ookeani äärde. Haiged lained olid, aga vesi oli super hea. tõmbas paar korda vee allagi.

Ja praeguseks istume juba mingis lux bussis, kus ees mingi kaamera näitab teed ja bussijuht soovis isiklikult head reisi. 1 lend veel jäänud...

PS! Kodus on hea magada!